Evelyn Kaldoja

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti poliitilises kultuuris paistavad tänavameeleavaldused täitvat pigem teraapilist kui midagi muutvat rolli. Samameelsed tulevad välja – näiteks tõrvikutega või lauldes – ning saavad kosutust mõttekaaslaste nägemisest.

Sõltumata sellest, kas väidetakse end kõnelevat «rahva» nimel või «kõigi» heaolu silmas pidades, mõjub see paratamatult passiivse agressioonina teisiti mõtleva poole suhtes. Isegi nende suhtes, kes on lihtsalt pisut leigemad kui tulisem osa väidetavalt ühtsel seisukohal olevast grupist. Näiteks kultuuriinimestest.

Just viimaste suhtes on mul aga viimastel aastatel suhteliselt suures koguses mõningate Euroopa riikide massikultuuri tarbides tekkinud tunne, et osavalt talitades võiks ka Eestis kurjalt kaitsepositsiooni hüpanud ühiskonnaosa ligimesearmastuse poole pehmendada.

Ei oleks vaja isegi mitte kultuuriinimeste enamust, vaid lihtsalt mõnda piisavalt populaarset ja sihikindlat. Kes taipaks, et teisiti mõtlejaid ei painuta enda poole patroneerivalt tolerantsusejutlusi pidades ega Facebooki profiilipilte logostades. Nood tegevused mõjuvad pigem kaklusekutsena.

Aga Eestigi kinodes jooksis Philippe de Chauveroni komöödia «Qu’est-ce qu’on a fait au Bon Dieu?» (e.k «Pulmakaos»), kus jõukat valget katoliku perekonda tabas «tragöödia»: kui kolm esimest tütart olid juba abielus vastavalt moslemi, hiinlase ja juudiga, siis neljas tõi nende ette küll usukaaslase, aga süsimusta aafriklase näol. Läbi pidevalt poliitkorrektsuse piiridele tuld andva komöödia, kus pereisa oma pesamuna äia muuseas Jean-Bédel Bokassaks nimetas, anti õppetund: eelarvamused on normaalsed, aga normaalsed on ka eri värvi ja usku inimesed.

Maroko juurtega Belgia režissöörid Adil El Arbi ja Bilall Fallah teevad oma «Blackis» maroko juurtega Romeo ja kongo juurtega Julia nii sümpaatseks, et filmi lõpuks võiks pisar silmanurka tulla ka paadunud odinlasel. Ja hispaania krimidraamas «Mar de plástico» (e.k «Plastikmeri») antakse inimlik mõõde nii Andaluusia mustlastele, Ekvatoriaal-Guinea illegaalidele kui ka Vahemere äärde sattunud vene kullakaevajataridele.

Ükski neist filmidest ega seriaalidest ei luba vaatajale, et talle saab osaks tunnike või paar «õigete» väärtuste kuulutamist. Hoopis naerutamist või põnevust. Lihtsalt salajases boonuspaketis püüab filmitegija pisut pehmendada inimlike erinevuste suhtes kõvu südameid.