Vilja Kiisler: Kaja Kallase ajalooline võimalus (56)

Vilja Kiisler
, erikorrespondent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Kallas ja president Kersti Kaljulaid täna Kadriorus
Kaja Kallas ja president Kersti Kaljulaid täna Kadriorus Foto: Mattias Tammet / Vabariigi Presidendi Kantselei

Kui Kaja Kallas jaanuaris erakonnakaaslastele peetud kõnes rääkis valikust ida ja lääne vahel, siis lingutati kõrvu: ammu otsustatud asi ju, mis jutt see üldse on?

Tagantjärele kõlab too kõne aga teistmoodi. Seda on võimalik lugeda ettenägeliku tekstina, mis sõnastab just seda, mis praegu, uue valitsuse sündides, kaalul on olnud. «Nendel valimistel on inimestel selged valikud,» kõneles Kallas. «Kas ehitame edasi Eesti edu juba olemasolevale vundamendile või pöördume tagasi ja lõhume tükkideks ka alused ning alustame kõike algusest. /---/ Teine valik on, kas kuulume itta või läände. Kas põletame sidemed oma liitlastega ja loodame, et meil ei ole kunagi teisi vaja? /---/ Kolmas suur valik on selle vahel, kas me oleme avatud või suletud.» Kuna tol korral kuuldi neis sõnades eelkõige vastandumist Keskerakonnale, paistis see suuresti tühja jutuna. Jüri Ratas oli muutnud Keskerakonna kuvandi selliseks, et ükski neist vastandustest ei läinud pihta. Praegu, mil EKRE on samahästi kui valitsuses, aga läheb, ja kuidas veel.

Kallasel on võimalus mõtelda ja kõnelda end suureks: kõnetada päriselt ka kõiki Eestimaa inimesi.

Vähesed nägid ette seda, mis pärast valimisi juhtus, ja vaevalt nägi Kallaski. Valimised võitnud Reformierakond on jäämas opositsiooni ja valitsust on tegemas Ratas, kelle isiklik häältesaak oli muide Kallase omast üle kahe korra väiksem.

EKRE valitsusse toomine jääb küll Ratase hinge peale, ent oma ajalooline, praegusi sündmusi ette valmistav roll on siin olnud Reformierakonnal, meeldigu see oravatele või mitte. Kui Kallaselt on selle kohta küsitud, on ta vastanud: «Te tahate öelda, et paremäärmusluse tõus on Reformierakonna süü? Ma ei saa sellest seosest aru.» Ta võiks hakata saama. Ja seda ka sõnastada – hoolimata sellest, et ta otsest ja personaalset vastutust ei kanna. Mitte paremäärmusluse tõus pole oravate süü, vaid selle esiletõusu eelduste tekkida laskmine. Laiemas mõttes seesama poliitilise eliidi vastutus, mis tegi võimalikuks Trumpi ja Brexiti.

Niisiis on äsja presidendi poolt peaministrikandidaadiks nimetatud Kallasel võimalus mõtelda ja kõnelda end suureks: kõnetada päriselt ka kõiki Eestimaa inimesi, mitte ainult neid, kes riigikogu saalis vastselt kohad sisse võtsid. Halvim, mida teha saaks, on taotleda Reformierakonnale kui eeldatavalt opositsiooni jäävale parteile võimalikult suurt poliitilist kasu teoksilolevast.

Kommentaarid (56)
Copy
Tagasi üles