Nädala plaat. Tööstusrajooni melanhoolia

Muusikaline kollektiiv These New Puritans Foto: These New Puritans

Mõne bändi puhul on PR-kontorites sündinud meediamüra huvitavam kui muusika. Londoni lähistel tosin aastat tagasi kogunenud These New Puritans nende hulka ei kuulu. Neil polegi põhimõtteliselt suhtekorraldajaid vaja, juba bändi taustalugu ise ületab uudisekünnise. These New Puritansi moodustavad kaksikvennad Jack Barnett (lugude autor, produtsent, vokalist-multiinstrumentalist) ja George Barnett (trummid).

Paar liiget on aja jooksul veel läbi vilksatanud, aga vennad on nüüd jälle kahekesi. Muusikat hakkasid nad tegema koos juba poisipõlves. George on praegu modelliilmas päris tuntud nimi ja see pole mingi odav reklaamitrikk, tema kliendid on näiteks Yves Saint Laurent, Gucci ja Burberry.

These New Puritans ei peta. Kui nad ütlevad, et on saanud mõjutusi J. Dilla, Aphex Twini ja smurfide käest, siis nii see on, kuigi seda smurfi osa on muidugi pisut keeruline allikakriitiliselt tuvastada (debüütalbum „Beat Pyramid“, 2008). Kui viljelevad stiili „dancehall kohtub Steve Reichiga“, siis teevad nad tõepoolest seda („Hidden“, 2010). Lavale võivad nad kaasa võtta puhkpilliorkestri või lastekoori, taiko-trummidest või vibrafonistide kollektiivist rääkimata. Tõsi, edetabelites nad eriti edukad ei ole, enamasti piirduvad kohaga kusagil üheksandas kümnes, kuid see-eest kiidavad neid kriitikud ja truud fännid ning muidugi asja eest, These New Puritansi art-rock’i arengukaarti tasub jälgida.