Riigikogu liikmete vande andmine. 

FOTO: Sander Ilvest

Eile alustas tööd neljateistkümnes riigikogu. Loomulikult jälgisid poliitikavaatlejad pinevalt riigikogu juhatuse valimist. On see ju proov, mis näitab, kas kokkulepped peavad. Pidasid: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaat Henn Põlluaas valiti 55 häälega uueks riigikogu esimeheks. See tähendab, et uus kolmikliit on ühtne.

Kuid võib-olla valimistulemusest tähtsam on vabariigi presidendi kõne. Kersti Kaljulaid lausus Toompeal, et ühelt poolt leiab meie riigis aset demokraatlik protsess. «Demokraatiaga ei ole Eestis midagi valesti,» kinnitas riigipea ning nüüd jääb vaid üle küsida: kas on rahustav, et president nii ütles, või on veider ja muret tekitav, et ta üleüldse pidi seda ütlema? Vast siiski esimest, sest olgu meie riigis põhiõiguste ja -vabadustega kui hästi tahes, ei ole demokraatia mitte kunagi iseenesestmõistetav, vaid nõuab iga päev mõistmist, mõtestamist ja konkreetseid samme.

Oleneb muidugi, milliseid samme. Konkreetne samm ongi presidendi enda kõne, milles ta rääkis väärtuste kriisist, mille süvenemine võib tuua kaasa ka demokraatia enda kriisi. Kuid mitte ainult president pole pidanud vajalikuks olla murelik. Nii võis eile Lossi platsil näha ka meeleavaldajaid, kes pidasid samuti vajalikuks meenutada värsketele rahvaesindajatele vaba ühiskonna põhiväärtusi.

See on oluline. Eriti praegu, kui Eesti ühiskond on poliitiliselt väga laetud. Ühelt poolt käib lubatu ja lubatava vahelise piiri kompamine. Teisalt vastastikune sildistamine. Ja see pole hea. Mida siis teha – lisaks kõnelemisele ja meeleavaldustel osalemisele? Seda küsis ka vabariigi president ja vastas lihtsalt: «Olla eeskujuks.»

President lausus neid sõnu küll riigikogu liikmetele, kuid meenutas samas ka eelmise riigikogu esimehe Eiki Nestori öeldut: see, kes kõneleb riigikogu puldist, kõneleb alati oma rahvaga.

Kui ka täielik üksteisemõistmine pole alati võimalik, siis viisakas koostoimimine küll.

Nõnda rääkis ka Kersti Kaljulaid meie kõigiga. Me kõik peamegi olema eeskujuks. Eeskujuks lähedastele, aga ka inimestele, kelle arusaamu me ei jaga. Kui ka täielik üksteisemõistmine pole alati võimalik, siis viisakas koostoimimine küll.

See on võimalik. Siinkohal tasub meenutada, kuidas toimusid saja aasta eest iseseisva Eesti esimese demokraatliku parlamendi – Asutava Kogu – valimised. Ka siis ei olnud kerge. Nagu kirjutab tänases lehes Helen Mihelson, vastandusid parteid valimiskampaanias teravalt. Sotsiaaldemokraadid ja Tööerakond tembeldasid Jaan Tõnissoni Rahvaerakonna ja Konstantin Pätsi Maaliidu mõisnike sabarakkudeks ning hurjutasid neid sõjaaja puuduste ja väidetavate võimuliialduste pärast. Kuigi valitseva sõjatsensuuri tõttu oli avalik valimiskampaania hillitsetud, pole saladus, et toonane aeg oli poliitiliselt pingelisem praegusest. Ometi saadi neist raskustest üle. Üheskoos viidi Vabadussõda võiduka lõpuni, suudeti panna alus demokraatlikule ja vabale Eestile ning leida ühisosa, ilma milleta poleks see kõik olnud võimalik.

Ega me nüüd kehvemad ole. Oleme vaid harjunud viimase veerandsajandi valitsenud üsna rahuliku poliitilise arutelu kultuuriga. Et nüüd on ajad ärevamad, tunded kuumemad ja meie poliitikas leidub neid, kes mõnuga piire kompavad, ei tohiks meist kedagi verest välja lüüa. Ega löögi, sest – tsiteerides veel korra presidenti – «kui koos ja ausalt tegutseme, siis me võime oma ühiskonna kokku liita».