Lugejakiri: kui müüja pole nõus sinuga eesti keeles rääkima

Eesti keele sõnaraamatud. Foto: Toomas Huik/Postimees

Soovisin eile Tallinnas Valdeku tänava Maxima poe ees kaubelnud müüjalt osta maasikaid. Minu eestikeelsetele küsimustele vastas ta ainult vene keeles. See minu eesti keeles rääkimine muutis ta väga närviliseks ja pahaseks, kirjutab Postimehe lugeja Mati Nurk. 

Tavaliselt lähevad ju eestlased kahjuks kohe üle vene keelele. Oleks müüja sõbralikum või olnuks ta vana inimene, oleksin püüdnud vene keeles suhelda, kuid see noor naine näis minust aru saavat, aga ei soovinud lihtsalt rääkida. Nagu põlgaks või koguni vihkaks eesti keelt. Väga loodan, et eksin. Tal olevat punane Venemaa pass ja seepärast eesti keelt polevat vaja. Huvitav, kuidas oleks reageeritud Soomes sellisele käitumisele?

Niikaua, kuni eestlased ise lähevad vestluses kohe vene keelele üle, ei parane olukord. Niikaua, kui ei nõuta inimestega suhtlust vajavatelt töökohtadelt eesti keele oskust, on olukord kurb. 

Oleks see müüja kuidagi selgitanud või vabandanud, miks ta riigikeelt üldsegi ei oska, isegi vene keeles, oleks ka minu suhtumine kohe muutunud. Ülbe käitumine toodab vaenu. Öeldakse ju, et jumala palge ees on kõik võrdsed, ka keeled – võti peitub suhtumises. Need, kes suhtuvad eesti keelde hästi või näevad keeleoskuses parema elu ja töökohtade võimalusi, õpivad selle ka ära. Need, kes on südamelt leplikud ja head, leiavad alati ühise keele, seda sõna otseses mõttes. Usun, et ma ei tee rahvustel vahet, küll aga suhtumises.

Teenindusettevõtete juhid, palun õpetage oma eesti keelt mitte oskavatele töötajatele, et nad ei oleks üleolevad ja ülbed eesti keele suhtes. Õpetage neile mõnigi eestikeelne väljend. Palju aitaks kasvõi üks eestikeelne lause, et «vabandage, ma ei oska veel eesti keelt». Loomulikult ei tohiks see pikemaks ajaks ainukeseks eestikeelseks lauseks jääda. Tean, et enamasti teenindajaid on väga toredad ja sõbralikud ning väärivad palju kiitust, ka oskavad nad vähemalt tööga seotud eesti keelt.

Sellise müüja, kes mind täna Tallinnas Valdeku Maxima eest teenindas, peaks päevapealt vallandama. Imelik, aga ma tegelikult ei soovigi seda. Meil on niigi vähe töökäsi, ma ei tea tema tausta ja võib olla tänu temale on see müügikoht üldse avatud. Ka see müüjanna peab ju kuskil «leiba teenima». Ma soovin hoopiski, et tema ja tema ülemustega tegeletaks, et nad muudaksid oma suhtumist eestlastesse ja eesti keelde, et nad mõistaksid, et siis on kõigil palju parem ja õnnelikum elu. Ka neil endil. Aga kui see müüjanna liigub meie keskel «rusikas taskus», siis on muidugi eriti raske olukord.

Küsisin selle müüjanna nime ja seda, mis firmat ta esindab, kuid sellele ta ei reageerinud. Seepeale hoopis ähvardas politsei kutsuda, et igasugused tülitavad ja segavad. Ilmselt seetõttu, et ma ikka ei läinud vene keelele üle. 

Võrdluseks, samas asuva Valdeku Maxima kohta on mul aga ainult häid sõnu öelda.