Indrek Lepik: tulemus käes! (6)
/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)
2. aprill 2019, 21:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/02/11918321t1h1119.jpg)
Ei, mitte Brexiti tulemus – see aprillinali jätkub siiani, ehkki Euroopa Liidult kaks nädalat armuaega saanud Suurbritannial tuleb 12. aprilliks tõesti välja mõelda, kuidas täpselt ehk mis tingimustel ja kas nad end Mandri-Euroopast lahti haagivad.
Selge tulemuseni on viinud aga Brexiti kampaanias kõlanud tühjad lubadused ja negatiivne programm. Tagantjärele on selge, et küsimuse «Kas tahate Euroopa Liidust lahkuda?», oleks võinud sama hästi sõnastada «Kas tahate, et elu paremaks läheks?». Siit õppetund ka Eesti poliitikutele, kes võimukõnelustel parajasti rahvaalgatust arutavad: kui midagi tõesti rahvahääletusele panna, võiks endale selgesti aru anda, mida õigupoolest küsitakse ja lubatakse ning kas sellele saab üksnes jah või ei vastata.
Brexiti-kampaania käigus kõlanud lubadused on hoiatav eeskuju. Kritiseerida poliitikuid liigoptimistlike plaanide pärast on muidugi erakordselt lihtne – seda nii otseselt kui ka analüüsi taseme mõttes. Nüüd on aga lihtsalt selge, et keegi peab oma lubadustest taganema ja tunnistama, et pettis oma valijaid, kuid seda julgust ei ole. Briti rahvasaadikud hääletasid reedel kaheksa võimaliku Brexiti stsenaariumi üle. Tulemuseks, nagu üks kohalik päevaleht tabavalt oma esiküljel kirjutas: ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei, ei. Esmaspäeval oli tulemuseks ei, ei, ei, ei. Täna proovib parlament veel uuesti; mitu «ei’d» seekord kokku tuleb lugeda, pole veel teada.
Igale valitsusjuhile või selleks pürgijale peaks olema Brexit õppetund, kui nurka on võimalik end populaarsusjanus mängida.
Kummastav on jälgida põhiseadusliku kriisi poole tüürivat Suurbritanniat, näha peataolekut parlamendisaalis ja hämmingut rahvasaadikute nägudel. Ometi on see kõige loogilisem, mis juhtuda sai. Kui parlamendi enamus ei soovi Brexitit, ent on lubanud oma valijale selle kindlasti ellu viia, selgitamata, mida see õigupoolest tähendab – kuidas siis üldse otsustada saaks?
Siinkohal märkus jälle kodusesse poliitikasse: lubadusele pensioni teine sammas kaotada või vabatahtlikuks muuta peaks samuti eelnema kõva selgitustöö, selmet brittide kombel seda kokkukeedetud suppi hiljem õnnetu näoga helpida.
Kriitikud ütlevad muidugi, et 52 protsenti brittidest hääletas lahkumise poolt, ja nii see ongi, aga selgemast selgem on ju ka see, et otsuse tagajärgi lahkumiskampaania eestvedajad ausalt ei selgitanud. Mustvalgelt on tegu demokraatia kriisiga, protsessi labastamisega. Mis saab Brexitist, on ennustamatu, kuid igale valitsusjuhile või selleks pürgijale peaks see olema õppetund, kui nurka on võimalik end populaarsusjanus mängida.