Lennart Meri: mis toidab Eesti lootust? Ja mis seda varjutab?

Lennart Meri
, Eesti Vabariigi president (1992-2001)
Copy
Lennart Meri.
Lennart Meri. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Võimude tasakaalustatuse põhimõte, millele on rajatud kogu demokraatliku maailma elukorraldus, vajab Eestis ikka veel kannatlikku selgitamist, aga ka kaitset nõukoguliku mõtteviisi eest, ütles Lennart Meri oma esimeses vabariigi presidendi uusaastatervituses Eesti rahvale (31.12.1992). 

Eesti naised ja mehed!

Kallid kaasmaalased!

Ammu tagasi, kui tina oli veel saada, valati õnne ja ennustati, mida uus aasta toob. Täna ajagem läbi ilma õnnevalamiseta ja küsigem kainelt, nagu seda on küsinud sajad põlvkonnad enne meid: Kust me tuleme? Kuhu läheme?

Vastus on teile niisama hästi teada kui minulegi: me tuleme Vene ajast, et edasi minna Eesti aega. Me seisame lävepakul, käsi ukselingil ja mure südames, sest edasiminek on olnud aeglane, vaevaline ja raske. Ta on toonud kaasa kannatusi ja vaesust maarahvale, leiva- ja küttemuret vanaemadele-vanaisadele, kellele ometi oleksime tahtnud tasuda nende vaeva; ta on valusalt löönud eesti haritlaskonda, meie teadlasi, ülikoole, kirjanikke, kunstnikke ja heliloojaid, kes läbi aastakümnete pimeduse on kandnud eestimeelsuse helkivat tähte.

Kallid kaasmaalased! Teie mure elab ka minu südames. Ma ei ole teile kunagi lubanud lihapotte, pudrumägesid ega piimajõgesid. Kuid ometi tahan tänasel õhtul meelde tuletada, et mure sünnib ilma alati koos kaksikvennaga, kelle nimi on lootus. Vari ei sünni valguseta, öö kannul kõnnib päev. Olgu teie laud täna õhtul kui tahes kasin: teie laua ääres istub lootus, ja tema näojooned on koiduvalguses juba nähtavad.

Mis toidab Eesti lootust? Ja mis seda varjutab?

Te võtsite vabal ja ausal rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mille esimene paragrahv on kaunim ja uhkem kui mis tahes muu, mida olen eales eesti keeles lugenud: «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.»

Mis varjutab rõõmu selles uhkes tekstis?

Meie põhiseadus jõustus 3. juulil, ligi poole aasta eest, kuid tema mõju igapäevasele elule, teisisõnu tema mõju riigitöös, õigusriigi kujundamisel, õiguste ja kohustuste tasakaalukal jaotamisel, võimude lahususe tagamisel on esialgu murettekitavalt väike. Võimude tasakaalustatuse põhimõte, millele on rajatud kogu demokraatliku maailma elukorraldus, vajab Eestis ikka veel kannatlikku selgitamist, aga ka kaitset nõukoguliku mõtteviisi eest.

Lootust toidavad septembrikuu vabad ja ausad valimised, mis tõendasid maailmale, et te olete Eestile valinud tee vabasse Euroopasse, mille osa ja liige oleme olnud viimase sajandi kestel. Eesti lootust varjutab samas erastamise ja maareformi aeglus, hüpoteegiseaduse viibimine ning sellest siginev ebakindlus. Kõik me tahame olla õiglased ja ausad. Nii me jagamegi lehma küll sedapidi, küll teistpidi, kuni lõpuks märkame, et jagada on jäänud üksnes kana.

Lootust on toitnud Eesti kroon, mis poole aasta kestel on püsinud niisama kindlalt nagu Greenwichi meridiaan, - nii ütlesin kuu aja eest kõnes NATO Nõukogule. Eesti tänavapilt on muutunud, kauplustesse on ilmunud kaubad, mida vanasti võis näha üksnes välismaa reklaamilehtedes, kuid rahva ostuvõime on langenud ja maarahval on rahaga hoopis kitsas. Hea on see, et käed on hakanud sügelema töö järele, sest üle pika aja saab töö eest ka midagi osta. Kirev kaupluselett on parim propaganda vabaturumajandusele, eeldusel, et taskus on raha. Kuid raha jääb vähemaks, sest tööpuudus süveneb.

Seadusandjal lasub raske ülesanne kiirendada majandusreforme selliselt, et rahva hulgas süveneks usk iseenda jõusse, iseenda algatusvõimesse, et iga Eesti kodanik tunneks peremehe õigusi ja kohustusi.

Lõppeval aastal on Eesti riiklikud tunnused tugevnenud. Vabadussõja ja Tartu rahuga teostatud enesemääramisõigus on raiutud meie põhiseadusse. Eesti kui suveräänse riigi usaldusväärsus on kasvanud. Hoolimata ajakirjanduses esitatud vastupidistest väidetest on enamik maailma valitsusi teadlik, et Eesti Vabariik tagab kõigile oma kodanikele kodanikuõigused ja kõigile inimestele inimõigused nii, nagu need on kirja pandud ÜRO ja Euroopa Nõukogu rahvusvahelistes konventsioonides.

Vähem kui kahe kuu pärast saab meie riik 75 aastaseks. Eesti on olnud avatud ühiskond Tartu rahu päevist ja jääb selleks. Aastavahetusel, Eesti Vabariigi juubeliaasta eel, on mu kokkuvõte lühike. Meil on ees pikamaajooks, kirikukellad, mis hetke pärast löövad sisse uue aasta, märgivad vahefinišit. Võime möödunud aastaga rahule jääda eeldusel, et oskame edasi liikuda tempot tõstes, lihaseid säästlikult pingutades, sügavalt ja rahulikult hingates, oma südamelööke jälgides.

Ühendatud jõul, arukas üksmeeles me suudame uskumatult palju. Seda on tõestanud kogu meie ajalugu.

Selleks soovin teile kõigile eesti kombe kohaselt: jõudu tööle!

Head uut aastat, kallid kaasmaalased!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles