Lennart Meri.

FOTO: PEETER SIRGE/PM/EMF

Taasiseseisvunud vabariigi esimesel presidendil Lennart Meril oleks täitunud täna 90 eluaastat. 1992. aasta presidendivalimised võitnud Meri pidi õigupoolest oma ameti ise looma. Kuivõrd praegu ei võrdle me presidente mitte nende eelkäijate, vaid just temaga, sai ülesanne igati edukalt sooritatud.

Lennart Meri fenomen suure riigimehena on huvitav, kui arvestada meie parlamentaarset riigikorda. On ju presidendi otsevalimiste kontekstiski pidevalt rõhutatud, kuidas täidesaatva jõuta ametile pole laiapõhjaline mandaat ehk rahvahääletuse võitmine proportsionaalne. Pigem on Eesti president olnud alati meie vabariigi esidiplomaat, ehkki meenutades 1990ndate keskpaiga sisepoliitikat, oleks president Meri soovinud seal selgemalt kaasa rääkida.

Äge valimiste-eelne ja -järgne konflikt poliittandril annab vahest parima näite, kuidas Lennart Meri oli samal ajal nii rahvalik kui ka ülim autoriteet. Võime suhestuda kõigi ühiskonnagruppidega, istuda Viljandi folgil põrandale, kui muud kohta ei leidunud, ja siis tõusta jälle püsti ja pidada kõne, mis oli niivõrd mõjus, et pani laiali rappunud ruumi uuesti kokku. Ka praegu püüavad poliitiliste jõudude esindajad olla rahvalikud, kuid kõnes väljendub see tihtipeale voorimeheliku sõimlemise kui eeskujuna. Juhtida, see tähendab kujundada ja suunata, mitte hõigata kaasa ja lõhkuvat omakasupüüdlikult võimendada.

Täna võiks endale meelde tuletada Meri koolipapalikku karmust. Ta oli nõudlik ja selge sõnaga, kuid ei kutsunud üles kellegi karistamisele.

Tõsi, teisalt on kadunud president tugevalt mütologiseeritud. Seda, et sitt olukord on meie tuleviku väetis, teab igaüks, nagu ka paljusid teisi Meri kujundlikke ütlusi. President Meri sai endale lubada reljeefset väljenduslaadi, sest ta oli president Meri. Ta oli omal ajal omas kohas nii nagu möödunud sajandi Briti poliitika suurkuju Winston Churchill – suurepärane sõjaaja peaminister.

Eesti ei vaja praegu sõjaaja presidenti ja küllap ongi hea, et võrdleme Meri ametijärglasi just tema müüdi, mitte «päris» isikuga. Niisamuti saavad ka ameeriklased endilt aeg-ajalt jälle küsida, mida teeksid vabariigi loojad nüüd.

Täna võiks endale meelde tuletada Meri koolipapalikku karmust. Ta oli nõudlik ja selge sõnaga, kuid ei kutsunud üles kellegi karistamisele. Ta oli eeskuju ja tahtis eeskujulikkust niisamuti kõigilt teistelt. Olgu tegu presidendi, peaministri või mistahes muu poliitilise ametiga – riigimees juhib, suunab ja ühendab. Sellisena mäletame ka Lennart Merit, olgu siis müüdina või mitte.

Loe Lennart Merist lähemalt Postimehe laupäevasest arvamus- ja kultuurilisast AK.