Võitlus ellujäämise nimel algab vanaduses. Andrei Kuzitškin uurib Eesti ja Venemaa pensionäride elu (11)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa pensionär.
Venemaa pensionär. Foto: Agonia-ru.com

Lood elust pensioni varal ei ärata sugugi optimismi, vaid tekitavad ainult tuska, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin. 

Kujutage ette inimest, kes homme läheb pensionile. Täna õnnitlevad teda kolleegid, ütlevad sooje sõnu ja suruvad pihku kingituse. Ja siis algab uus elu, milles ise jääd endiseks, endiseks jäävad harjumused ja vajadused, ainult et sissetulek langeb järsult.                                                                                                                                                            

Enam ei saa endale lubada kingi ja pintsakut brändipoest, vaid tuleb lapata müügikuulutusi ja lõigata ajalehest kuponge välja. Enam ei ole jõu- ja taskukohane lugeda igal hommikul värsket ajalehte kallis kohvikus, kastes krõbedat sarvesaia kuuma cappuccino sisse. Sest eile veel kukkus iga kuu 1500 eurot arvele juurde, ent täna  saab arvestada ainult 500 euroga. Arvate, et maalin liiga sünge pildi?

Võidakse vastu väita ja tuua miljoneid näiteid, et pension ei ole pensionäri ainuke sissetulekuallikas, et alati on võimalik millegagi lisa teenida, pangas on raha hoiul, oma aed annab toitu ja lapsed hoolitsevad … Jah, kõik on õige – aga see on siiski ainult valitud inimeste heaolu. Nende kõrval on massiliselt haigeid, töövõimetuid, üksikuid vanureid, kellele sõna «pension» kõlab raskelt nagu kohtuotsus. Ma tahangi võrrelda niisuguste statistiliselt keskmiste pensionäride elujärge Eestis ja Venemaal mõistmaks, milline on erinevus ja kas leiab ka midagi ühist.

Kommentaarid (11)
Copy
Tagasi üles