Edward Lucas

FOTO: Albert Truuväärt / Scanpix

«Vana Lääs» selgitab «Uuele Läänele», milline Venemaa on ja kuidas temaga asju peab ajama, ehkki paljusid Moskvast lähtuvaid probleeme on just nemad ise võimendanud, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Minu uus lemmiksõna on «westsplaining» (nähtuste seletamine «Vana Lääne» kesksest vaatenurgast – toim.). Ma soovin, et oleksin selle leiutanud, kuid see au kuulub USA-s asuvale kommentaatorile Cathy Youngile. See on vihje sõnale «mansplaining» – liigagi levinud praktika, mille järgi mehed ütlevad naistele asju, mida nad juba teavad.

Euroopa julgeoleku kontekstis esineb «westsplainingut» palju konverentsidel ja diplomaatilistel kohtumistel ning sotsiaalmeediadebattides. «Vana Lääne» – riigid, mis ei ole kunagi kommunismi kogenud – inimesed peavad «Uue Lääne» – endiste vangistatud rahvaste – inimestele loengut ajaloo ja geograafia teemadel ja teistes küsimustes.

«Westsplainerite» märkused keerlesid varem mõtete ümber nagu «miks olete teie seal idas nii paranoilised, rahvuslikud ja militaristlikud?» ja «kas te ei mõista, et meil peab olema Venemaaga dialoog?»

Osa sellest pärineb vanamoodsatest konservatiividest poliitikutelt, kes imetlevad salaja Vladimir Putini robustset lähenemist. Teine osa «westsplaineritest» asub poliitspektri vasakul tiival. Nemad peavad tõeliseks vaenlaseks USA-d. Nad suhtuvad umbusuga NATO-sse ja ei taha tõsta kaitsekulutusi. Kolmandad on lihtsalt ahned.

Uus kategooria sellise praktika harrastajaid möönab, et meil on Venemaaga probleeme, kuid neile meeldib kujutada neid uutena. Pärast rünnakut Ukrainale 2014. aastal muutus kõik, ütlevad nad. See toob ilmsiks nii mälukaotuse kui ka ülbuse. Eelnevatel aastatel jäeti tähelepanuta ohtralt äratuskelli ja pole tõsi, et kõik on muutunud.  

Pärast rünnakut Ukrainale 2014. aastal muutus kõik, ütlevad nad. See toob ilmsiks nii mälukaotuse kui ka ülbuse. Eelnevatel aastatel jäeti tähelepanuta ohtralt äratuskelli ja pole tõsi, et kõik on muutunud.  

Tegelikult andsid inimesed Balti riikides ja mujal Venemaa trajektoori kohta häirekella juba 1990. aastatel. Neid ignoreeriti, neisse suhtuti patroneerivalt ja neil kästi neil teemadel vaikida, kui nad tahtsid liikuda edasi NATO ja Euroopa Liidu liitumistaotlustega.

Nüüd kui «westsplainerid» on avanud silmad Vene mõjutusoperatsioonide (mille nad taandavad tavaliselt sügavalt ekslikule fraasile «libauudised») olemuse suhtes, liialdavad nad selle ohuga. Venemaa on globaalse haardega totalitaarne üliriik. Ta vastutab kõige eest, mis valesti läheb. Härra Putinil on üleloomulikud võimed. Baltimaad ja teised «eesliiniriigid» on katastroofilise kaotuse veerel.

Tõde on midagi muud. Venemaa peab tõepoolest kohutavat sõda Ukrainas, mille eest ta väärib palju karmimat vastust. Ülejäänud maailma jaoks on Putini režiim aga nuhtlus, mitte oht. 

Eriti tuleb märkida, et väidetavad «eesliiniriigid» saavad tunda end turvalisemalt kui kunagi varem oma ajaloos. Venemaa majandus on Itaalia majanduse suurune. Tema sõjalised kulutused on sama suured kui Põhjala riikide, Baltimaade ja Poola kaitsekulutused kokku.

Olukorras, kus neil riikidel tuleb end ainult kaitsta, peab Venemaa maksma sõjalise kosmoseprogrammi, tuumarelvade ja ookeanidel tegutseva mereväe eest. Lisaks eraldab USA Euroopa kaitsele miljardeid dollareid.

See «westsplaineritele» ei sobi. Nad tahavad ühtainsat käepärast narratiivi, milles nad saavad süüdistada Venemaad kõiges alates Hillary Clintoni valimiskaotusest Brexiti ja populismi tõusuni. See vabastab nad mugavalt omaenda majandus-, sotsiaal- ja julgeolekupoliitilistest vigadest viimastel kümnenditel. 

Kreml korraldab tõesti tõhusaid rünnakuid, eriti «Vanas Läänes». Ta õhutab polariseerumist eesmärgiga õõnestada usaldust institutsioonide vastu ja hajutada otsusekujundajate tähelepanu. Aga need operatsioonid kasutavad ära nõrkusi ja lõhesid, millel me oleme ise lasknud tekkida.

Kreml korraldab tõesti tõhusaid rünnakuid, eriti «Vanas Läänes». Ta õhutab polariseerumist eesmärgiga õõnestada usaldust institutsioonide vastu ja hajutada otsusekujundajate tähelepanu. Aga need operatsioonid kasutavad ära nõrkusi ja lõhesid, millel me oleme ise lasknud tekkida.

Näiteks kasutab Venemaa poliitilise relvana räpast ja sageli anonüümset raha. Ta saab seda teha ainult tänu meie väidetavalt lugupeetud finantskeskustele nii meie riikides kui ka offshore jurisdiktsioonides.

Vene mõjutusoperatsioonid (mida hüütakse sageli «hübriidsõjaks») ei ole võitmatud. Riigid Soomest Ukrainani on näidanud, kuidas tugevdada vastupanuvõimet ja teha lõppu karistamatusele. Teised peaksid neilt õppima.  

Minu arvates on tulnud aeg proovida natuke «eastsplainingut».


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.