Urmas Viilma: abordist mehena

Peapiiskop Urmas Viilma. Foto: Sander Ilvest

Kui me mehi koos naistega ei hari, nende teadlikkust ei tõsta, siis on ka loomulik, et meeste väljaütlemised abordi teemadel kõlavad just naiste kõrvadele võhiklikult ning neid saab sel põhjusel teemakäsitlustest kergesti kõrvale jätta kui diletante, kirjutab EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Mul on hea meel, et konsultatsioonid uue valitsuskoalitsiooni moodustamiseks on toonud abordiküsimuse avalikkuses kõne alla. Abort on üks teemadest ühiskonnas, mis tundub olevat lõpuni räägitud, kuid tegelikkus on teine. Elu lõpuga seotud eutanaasia kõrval on elu algusega seotud abordiküsimus veelgi tugevamalt «laetud», mistõttu ei julgeta sellel tabuteemal väga avalikult sõna võtta. Avalikes aruteludeski ei ole antud ruumi ega õhku erinevate seisukohtade väljendamiseks ega üksteise argumentide ära kuulamiseks. Seda on aga väga vaja.

Minul endal on abordiga seotud küsimused hinge peal olnud alates oma vaimuliku tegevuse algusest veerand sajandit tagasi, kui hakkasin pihi ja hingehoidlike vestluste käigus abordi teemaga kokku puutuma. Nõnda olen korduvalt pidanud lohutama ja kinnitama naisi, kes oma lapse kaotamist elu lõpuni kahetsevad. Samuti olen pidanud noore vaimulikuna andma nõu neiule, kes ootamatult rasedaks jäänuna kartis oma lähedastele seda teatada, kuna kodus oli seni väljendatud karmi seisukohta, et tite majja tuues visatakse ta kodust välja. Kooliski, kus ta õppis oli avalikult öeldud, et rasedatel seal õpinguid lõpetada ei lubata. Minu jaoks üks liigutavam kogemus oma vaimulikuametis on just sellest perioodist see hetk, kui värske noor ema oma tervet ja rõõmsat last pärast sünnitust mulle tänutäheks näitama tuli.