Sirbis 22. märtsil: 

FOTO: Sirp

KAAREL TARAND: Ma süüdistan teid, vanad!

Parteid võivad veel küll haududa noortelt tuleviku röövimise plaani, kuid on vaid aja küsimus, mil vanadele ja aegunutele valimistel üks väga süsihappegaasirohke koht kätte näidatakse.

Targad ja teadlikud noored korraldasid vähem informeeritud vanadele läinud reedel, 15. märtsil faktide ettelugemise. Inimtekkelise kliimamuutuse faktide, mille kehtivuse osas valitseb globaalne teaduslik konsensus ja millega on üleilmsetel foorumitel Rio de Janeiro 1992. aasta tippkohtumisest saadik valdavalt nõustunud isegi riikide poliitilised juhid. Seega, teaduslikust on saanud ka poliitiline fakt. Ettelugejad olid tasemel, esinesid arukalt ning ka meeleavaldused Tallinnas, Tartus ja Paides viidi läbi laitmatult, sisukalt ja turvafirmade toeta (võtke eeskuju, parteid!). Peaaegu samasuguses üksmeeles, nagu tegutsesid aktiivsed noored, eirasid nende sõnumit poliitilised ja ajakirjanduslikud vanad. Noored panid aluse millelegi, millel on Eesti ühiskonna arengule aastateks püsiv mõju. Poliitiline klass (poliitikud, erakonnad, meedia, tööandjate ja töövõtjate esinduskogud) kukkus reaktsioonis sündinule aga totaalselt läbi. Reaktsioon oli hoolimatu, pisendav, ebademokraatlik ja paljastas ühtaegu halastamatult tõsiasja, et hoiakuline lõhe Lääne- ja Ida-Euroopa vahel pole 30 vabadusaastaga kuskile kadunud.

KALLE KOMISSAROV: Eetilise arhitektuuri võimalus

Keskkonnamaja arhitektuurivõistluse võidutöö pikendab Kalamaja tänavavõrku mereni ja loob inimmõõtu ruumi, kus hooned ümbritsevad meretuulte eest varjatud sisehoovi.

19. märtsil avalikustati Tallinnas mere äärde meremuuseumi kõrvalkrundile plaanitava keskkonnamaja avaliku arhitektuurivõistluse võitja. Hoonet hakkavad kasutama keskkonnaministeerium, keskkonnaameti ja selle infotehnoloogiakeskuse struktuuriüksused ning loodusmuuseum. Võistluse võib lugeda õnnestunuks, žürii hindas 17 eriilmelist ideekavandit. Huvilised saavad arhitektuurivõistluse võidutöö ja teiste ideekavanditega tutvuda arhitektuurimuuseumi näitusel, mis jääb avatuks 14. aprillini.

KARIN PAULUS: Disaini puudutuseta RMK

Nõudlikkust avaliku ruumi suhtes võiksid ilmutada ka meie metsamaastike kuningad ja kunded. Diletantlike harrastustööde asemel on aeg tuua loodusesse nüüdisaegne disain.

Kodumaa looduses meisterlikku disaini naljalt ei leia. Jah, mõni vaatlustorn on päris viisakas, spetsialistide kavandatud. Üldpilt on siiski pigem 1970. aastate stiilis diletantlik rustikaalsus: ohtralt ümarpalki, saetööd, pruuni värvi, pettekujutlusi vanaaegsusest. Sel kõigel on üsna vähe ühist meie eheda maa-arhitektuuri ja paikkondliku käelise pärimusega. Ma ei kujuta ette, miks arvatakse, et tänapäeva arhitektuuri ja disaini tipptase ei sobi kuidagi metsa ja rabaga. Ilmselt oletatakse, et see tähendab tingimata plastmassi, ümbruskonnast võõrandunud tehnikat, mis teeb lausa silmale haiget. Ohutum on lasta saega meistrimehel isepäi tegutseda. Ikkagi kohalik! Multši peal pole muidugi astuda halb ja puupink ei too üldjuhul kaasa munasarjapõletikku, kuid nõudlikkust avaliku keskkonna suhtes võiksid ükskord ometi ilmutada ka meie linna- ja metsamaastike kuningad ja kunded.

EGLE TAMM: Mõtteid Tartu vanalinnast

Enamjaolt sobivad viimastel aastatel ehitatud hooned vanalinna mustrisse: arhitektuurivõistluse võidutööd üldjuhul rikastavad keskkonda ega rõhu vastandamisele.

Möödunud aasta maikuus andsin Sirbi veergudel ülevaate viimasel paaril aastal Tartu vanalinna ehitatud uutest majadest. Seekord analüüsin uushoonete püstitamisega seoses detailplaneeringute ja üldplaneeringu (kehtestatud 2017) põhimõtteid ja praktikat.

MARGUS OTT: Ühiskonna poliitilised mõõtmed. Vasak- ja parempoolsus

Ühiskonnal on mitu mõõdet, mille alusel saab rääkida selle mitmekesisusest. Oluline on nii asukoht antud mõõtmes kui ka mõõtmete eneste suhteline osatähtsus.

Majanduslik vasak- ja parempoolsus

Üks ühiskondlik mõõde on vasak- ja parempoolsus. Vasakpoolsus pooldab egalitaarsemat ühiskonda, parempoolsus hierarhilisemat. Küsimus on muidugi määrades, sest täiesti egalitaarset ühiskonda pole olemas juba ainuüksi seetõttu, et lapsena vajavad inimesed hoolitsust ning nende tegutsemis- ja mõistmisjõud pole võrdne täiskasvanutega. Samuti pole võimalik ka täielikult hierarhiline ühiskond, kus ühe inimese käes oleks kogu võim ja vara ning ülejäänutel mitte midagi, sest esiteks on ka teistel inimestel juba oma eksisteerimise tõttu olemas mingi jõud ja vara (isegi kui too piirdub oma kehaga) ning teiseks peab võimnik ühiskonna valitsemiseks temaga mingil moel läbi käima, aga mööda neid läbikäimiskanaleid voolab mingi hulk võimu ja vara ka teistele. Ometi on olulised erinevused selle vahel, kui suurt võimu- ja varaerinevust ühiskond talub.

MAREK TAMM: Ecce homo ehk Meie ajastu põhiküsimus

«Posthumanitaaria» viitab esmajoones nendele humanitaarteaduslikele suundumustele, kus püütakse ületada senist inimkeskset mõtteviisi.

Kes on inimene?

Küsimus inimesest on tõusnud meie ajastu põhiküsimuseks. Mitte ainult küsimus inimese olemusest, vaid ennekõike küsimus inimese suhtest mitte-inimestesse – inimese piiridest ja vastutusest. Üha suurem hulk geolooge ja teisi teadlasi kinnitab, et me elame inimese ajastul – antropotseenis. Ajastul (geoloogilises mõistes ajastikus), kus inimene pole enam pelgalt bioloogiline, vaid ka geofüüsikaline jõud, kes kujundab ümber meie planeedi biosfääri. Inimesest on saanud Maal esimene liik, kes suudab suunata koduplaneedi saatust, olles ise sellest suutlikkusest teadlik.

ENEKEN LAANES: Ära lase mul minna ehk Unistused uuest inimesest

Kriitiline posthumanism, on kasvanud välja keskkonnahumanitaaria, feministliku teooria ja loomade õiguste raames viljeldud filosoofilisest kriitikast valgustusliku humanismi aadressil.

Selle aasta alguses Tallinna ülikoolis toimunud Eesti kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli talvekoolis «Humanitaarteadused ja posthumanitaarteadused: uued inimene olemise viisid» seati eesmärgiks uurida, kuidas on posthumanismi nime all humanitaarteaduste vaatevälja nihkunud probleemipundar muutnud neid teadusi endid. Küsimus, kuidas on olla uutmoodi inimene, viitab tegelikult laiemale küsimusele, millele on vaja vastata isegi enne, kui rääkida sellest, kuhu on liikumas humanitaarteadused posthumanismi ajastul. Mida tähendab olla inimene inimjärgsel ajastul? Kuidas muudavad ökoloogiline kriis ja tehnoloogilised uuendused meie arusaama inimesest?

JULIA TOFANTŠUK: Keha on lahinguväli

Feministlik keskkonnateadlane Stacy Alaimo: «Transkorporeaalsus tähendab, et maailmas on inimene lahutamatult seotud materiaalsete ainete vooluga.»

Stacy Alaimo on Ameerika kirjandus-, kultuuri-, keskkonna-, teadus- ja soouuringutega jms valdkondadega tegelev õpetlane, kes on avaldanud kolm monograafiat ökofeminismi, keskkonna ja mateeria subjektsust rõhutava uusmaterialismi teemadel.* Käsil on raamat meretemaatika kujutamisest kultuuris. Alaimo pidas Tallinna ülikooli talvekoolis «Humanitaarteadused ja posthumanitaarteadused: uued inimeseks olemise viisid» plenaarloengu «Antropotseeni onto-epistemoloogiad ehk Kes saab olema posthumanismi subjekt?» («Onto-epistemologies for the Anthropocene, or Who will be the Subject of the Posthumanities?»).

JAANUS PIIRSALU: Norilski teatrijuht: «Valega pole võimalik elada!»

Narva Vaba Lava kutsus Eestisse lavastaja Anna Babanova, kes on löönud Venemaal laineid dokumentaallavastusega NKVD agitatsioonibrigaadidest Stalini aja Gulagis.

«Minu lavastus on sõnum kõigile neile, kes kiidavad Stalinit kui oivalist mänedžeri,» ütleb maailma kõige põhjapoolsema teatri, Venemaa Norilski Draamateatri kunstiline juht Anna Babanova (45), kes tuleb märtsi lõpus Eestisse esinema. 25. märtsil näidatakse Narva Vabal Laval ja 27. märtsil Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis Babanova 2016. aastal valminud dokumentaallavastust «Oota mind, ma tulen tagasi», milles räägitakse Stalini-aegsest Norilski Gulagist ja sealsetest NKVD agitatsioonibrigaadidest. Külalisetendustega meenutatakse 70 aasta möödumist suurküüditamisest Eestist Siberisse. Lavastust näidatakse videos, pärast seda saavad vaatajad kohtuda Babanova ja lavastuse dramaturgi Vladimir Zujeviga.

MARGUS HAAV: Rahvustundest köetud varakevad

Vanad pillilood on eelkõige tantsumuusika, tänapäeva tantsumuusika aga elektrooniline.

Eestis on folkmuusika omamoodi põnevas ja unikaalses staatuses. Ega ole ilmas palju maid, kus rahvamuusikast innustust saanud artist võib olla staar nii seltskonnakroonikas kui ka pisut akadeemilisema ringkonna häälekandjates, peale selle nautida riiklikku tunnustust. Presidendid annavad medaleid, teevad kalli ja käivad pulmas. Folk kõlab parkettpõrandaga marmorsaalides ja rahvalikel pidustustel.

Folgist kui sellisest annab ammutada inspiratsiooni tõepoolest mis tahes muusikažanri. Seda kinnitab viimane napp poolteist kuud. Selle ajaga on ilmavalgust näinud vähemalt viis kodumaist helikandjat, mis ehitatud rahvuslikule vundamendile ja kus tuksub midagi, mis ei saa olla midagi muud kui vanade aegade vaim.

KAUR RIISMAA: Kross ja Hamburgi kaart

Igal ajaloost huvitatud kirjanikul tuleb ette hetki, mil faktimaterjalist jääb väheks.

Neljateistkümneaastasena veebruarikuises palavikus esimest korda romaani «Kolme katku vahel» lugedes ei võinud ma teada – ja millekski –, et Jaan Undusk just noil päevil Tartu ülikooli aulas konverentsil «Jaan Kross 80» juubilari poole pöördub:

«Sa oled ruumiline, seest sisukas, pealt mõhnjas või uurdeline. Sa armastad täidetud vormi ja Sulle meeldib asju peopõhjaga järele katsuda, vormi tublidus ergastab sind. Sa ei kirjuta pea kunagi niisama: «Ta istus voodile.» Sa ei kirjuta ka, täpsustades: «Ta istus voodikattele.» Sa ei kirjuta isegi: «Ta istus abieluvoodi nahksele kattele.» Sa kirjutad enamasti vähemasti nõnda: «Ta istus juba kerge madratsialuse kriiksuga ja mõnest umbsemast sopist pisut koitama löönud abieluvoodi koeranahksele kattele.»»

Arvustamisel:

luulekogud: Hasso Krulli «Euroopa» ja Kalju Kruusa «Kümme kükki»

näitused: «Sots art ja mood. Kontseptuaalsed rõivad Ida-Euroopast», Silvia Pärmanni «Ilma jäetud», Kati Saaritsa ja Nora Mertese «Jutukas mateeria» ning Liina Siibi «Paradiisi poliitika»

vanamuusikafestival «Ceciliana»

Tallinna Linnateatri «Vihmausside elust»

Vene teatri ja Peterburi teatri Balti Maja «Olümpia»

Vene teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse «Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse»

dokumentaalfilm «Genesis 2.0»

mängufilm «Mehed»