Urmas Jaagant

FOTO: Postimees.ee

Võimukõnelused on väldanud juba üle nädala ning kõik läheb nii, nagu kõnelejad on planeerinud. Iga uus asi on võõras ja vajab veidi harjumist, enne kui muutub söödavaks. Viienda kategooria tormina avalikkuse ette maabunud Keskerakonna-Isamaa-EKRE koalitsioonivõimalus on nüüd rahunenud kuhugi teise kategooria kanti. Mida läbirääkijad ongi nädal aega kannatlikult oodanud.

Millest selline reaktsioon avalikkuses ja meedias, küsivad nüüd need, kelle hääl varem läbi tormi ei kostnud. Millest? Võin ka vastata – nendest erakondadest endist, eelkõike EKREst.

Algatuseks üks kujundlik näide. Oletame, et sul on naaber, kes sind ei salli ja kes iga kord, kui kokku juhtute, ähvardab: «Jumala eest, ükskord ma saan endale relva ja siis ma lasen sulle kuuli põlve!» Häiriv, eks ole? Aga sa elad teadmises, et ega keegi talle relva niikuinii ei anna. Ähvardused aga jätkuvad ja ainus, mis sind rahustab, on teadmine, et ega see tüüp relva tegelikult kätte ei saa.

Ja siis ühel päeval sa näed, et hullul naabril on tõepoolest relv! «Ah ei, ega ma ei tee sellega midagi... see varasem jutt, ma ju niisama tegin nalja,» ütleb ta nüüd rahustuseks, relv hooletult käes rippumas. Täiesti normaalne reaktsioon selles olukorras on teadmatus ja eelkõige hirm. Miski, mis pidi jääma häirivaks ähvarduseks, võib nüüd osutuda reaalsuseks. Kas naaber valetas enne, et kavatseb rünnata, või valetab ta nüüd, et ei kavatse rünnata?

Näide on muidugi utreeritud, aga kõik, kes praegu räägivad sellest, et kuidas küll saab demokraatlik protsess – mida ükskõik millise võimuliidu tegemine kindlasti on – kedagi nii pöördesse ajada, et on vaja teha sotsiaalmeedia kampaaniaid ja meeleavaldusi, võiksid sellele näitele mõelda.

Kui üks erakond on rääkinud pikki aastaid, mismoodi peavad mingid pead veerema ja mingid raudteerööpad suunda muutma, mingid maksud kaduma ja mingid laenud tulema, mingid seadused tühistatama ja teised kivisse raiutama, siis on loomulik, et kui neil avaneb võimalus seda kõike teha, tekib ärev küsimus, kas nad nüüd seda kõike teevadki.

EKRE poliitikud võivad ju rääkida, et olge nüüd, kõik eelnev oli opositsiooniretoorika, me ei mõelnud paljut üldse tõsiselt, liialdasime ja keerasime vinti peale, aga paljude jaoks on nende seni pidevalt korratud raevukas jutt kõlanud ähvardusena, mille elluviimist takistab vaid võimaluse puudumine. Nüüd kui see võimalus võib avaneda, ei saa inimestele pahaks panna, et nad on ärevil, kas uskuda EKRE varem räägitud juttu või uskuda nüüd räägitavat juttu.

Muide, pange tähele, valevabalt see olukord ei lahene. Üks neist kahest retoorikast peab osutuma valeks, kas varasem või praegune.

Ei hakka andma hinnangut, kas EKRE kaasamine koalitsioonikõnelustele on hea või halb mõte. Aga kindel on, et avalikkuse reaktsioonides sellele pole süüdi need, kes on ärevuses, vaid ikka need, kes aastaid ähvardusi ja hoiatusi loopisid. Isegi kui inimeste hirm osutub asjatuks ja EKRE poliitikud muutuvad pehmeteks kassipoegadeks, siis varem näljaseid lõvisid mängides põhjustasid nad ise olukorra, kus neid nüüd umbusuga vaadatakse.