Brexit

FOTO: Matt Crossick/Empics Entertainment

Suurbritannia ei lahku Euroopa Liidust 2019. aasta 29. märtsil, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Veel palju kuid pärast 2016. aasta 23. juunit, kui britid hääletasid napilt Brexiti poolt, oleks selline avaldus tundunud erakordsena. Praegu on see tervemõistuslik. Suurbritannia ei ole valmis ilma leppeta lahkuma. Samuti pole parlamendil aega Theresa May kokkuleppe jaoks vajalike seaduste vastuvõtmiseks. Mis iganes ka hiljem ei juhtuks, me ei lahku selle kuu lõpus. Tuleb edasilükkamine: kui kaua ja mis eesmärgil, tuleb veel ära otsustada.

See tõstatab kaks komplekti küsimusi. Üks puudutab Brexitit. Missugused hakkavad lõppastmes olema Suurbritannia suhted EL-iga ja kuidas ta kavatseb neid saavutada? Läbirääkimistel Brüsseliga ei ole sellega veel tegelema hakatud. Valikuvariandid ulatuvad Kanada stiilis sidemetelt (mis tähendab üsna lõtvu) nendeni, mis EL-il on Türgi, Ukraina, Šveitsi ja Norraga.

Kõik need erinevad tolliliidu ja ühisturu liikmesuse, kaubanduslepete ja liikumisvabaduse kombinatsioonid on võimalikud – kuid ükski neist pole nii hea kui see, mida Suurbritannia praegu naudib. Seega oleks kõige loogilisem tulemus, et me jääme liitu. See tähendaks meie lahkumisavalduse – niinimetatud artikkel 50 – tühistamist kas otsekohe või pärast edasilükkamist. Poliitiline heakskiit sellisele sammule võiks hõlmata kas uut referendumit või minu hinnangul tõenäolisemana üldvalimisi, millega enamus parlamendisaadikuid pääseb alamkotta individuaalsete Brexiti-vastaste mandaatidega.

Kõik need erinevad tolliliidu ja ühisturu liikmesuse, kaubanduslepete ja liikumisvabaduse kombinatsioonid on võimalikud – kuid ükski neist pole nii hea kui see, mida Suurbritannia praegu naudib. Seega oleks kõige loogilisem tulemus, et me jääme liitu.

Kõik see on huvitav inimestele, kellele meeldib Briti poliitika (vähemus isegi selles riigis ja veel väiksem rühm inimesi välismaal).

Palju tähtsam küsimustering puudutab tagajärgi Suurbritannia sõpradele ja liitlastele. Mida tähendavad Brexit ja seda ümbritsevad pöörded Atlandi liidule? Mis saab Suurbritannia rollist NATO-s? Missuguseks muutub EL ilma Suurbritanniata?

Helgema poole peal näeme valitsuse huvi näidata, et ta on välismaailmas endiselt tegev. Briti sõjaline kontingent Eestis on näide sellest. Samuti on seda Suurbritannia osalus ühendekspeditsiooniväes (JEF) ja NATO Põhjala Grupis. Uus kaitsestrateegia Arktika jaoks suurendab Suurbritannia osalust selles piirkonnas. Üheksa uut lennukit Poseidon P8 peaksid alustama õhuluurepatrulle järgmisel aastal ning strateegia hõlmab ka kuninglike merejalaväelaste kümne-aastast väljaõppeprogrammi Norras.

Suurbritannia on liikumas lähemale ka karmimale liinile meie finantssüsteemi läbiva korrumpeerunud välisraha suhtes. Sel kuul külastasid maksuinspektorid 50 kinnisvaramaaklerit, keda süüdistatakse rahapesuregulatsioonidest möödahiilimises – tervitatav esimene samm. Uus Venemaale keskenduv üksus valitsuse südamikus koordineerib hilinenult meie lähenemist Putini režiimi suhtes.

Aga üldiselt on lühiajalised uudised halvad kõigile peale meie vastaste. Tülid Brexiti pärast häirivad ja nõrgestavad Suurbritanniat. Polariseerumine ja lühiajalised poliitilised kaalutlused pärsivad strateegilist mõtlemist. Rahaga hakkab olema kitsas käes. Poliitilised dilemmad on teravad. Praegu pole isoleeritud Suurbritannia jaoks õige aeg otsida kaklusi – näiteks Hiinaga, ükskõik kui palju me ka ei tahaks tema inimõigusrikkumistele ja tülinorivale käitumisele vastu vaielda.

Üldiselt on lühiajalised uudised halvad kõigile peale meie vastaste. Tülid Brexiti pärast häirivad ja nõrgestavad Suurbritanniat. Polariseerumine ja lühiajalised poliitilised kaalutlused pärsivad strateegilist mõtlemist.

Vähenenud on ka Suurbritannia pehme jõud. Me olime varem sallivuse ja avatuse musternäidis. Brexiti tõttu vallandunud võõraviha on seda tömbistanud. Samuti olime jõuline hääl mõistliku julgeolekukorralduse jaoks EL-i sees, toetades Angela Merkelit sanktsioonide alal ja lastes põhja suurejoonelised ja raiskavad skeemid Euroopa kaitsekoostööks. Suurbritannia taandumise järel võtavad need debatid ilmselt teistsuguse pöörde. 

See ei tõota ilmtingimata halba. Teised riigid teevad meist jääva tühimiku täitmiseks suuri jõupingutusi. Aga raisatud aja, raha ja võimaluste eest saan ma ainult vabandada.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.