Aave Hannus

FOTO: Erakogu

Mida teab spordipsühholoogia põhjustest, miks suur hulk inimesi riskib dopingut tarvitades oma elu, tervise ja ausa nimega, kirjutab Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor Aave Hannus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

* Neli aastat tagasi avaldatud ülevaateuuringus jõudsid autorid ligikaudse hinnanguni, et sõltuvalt spordialast, sportlikust tasemest ja dopingu tahtliku kasutamise määratlusest võiks täiskasvanud tippsportlaste seas olla umbes 14–39 protsenti neid, kes on mingil perioodil dopingu alla kuuluvaid meetodeid kasutanud.

* Nagu Michael Phelpsi juhtum näitab, on täiesti võimalik olla ajaloo edukaim olümpia­sportlane ja samas suitsidaalses depressioonis. Teisisõnu, sportlase madal enesehinnang tähendab sageli seda, et talle tundub, et sellest, kes ta tahaks olla, on ta ikka veel väga kaugel ning lootus kunagi kohale jõuda hakkab ühel hetkel taanduma. Pidev avaliku kriitika all olek ja ettekujutus, et „alati peaks paremini“, ei lase kunagi endaga rahul olla.

* Dopingu tarvitamise juurpõhjused nii tipp- kui harrastusspordis on sarnased – paranenud tulemused või välimus võimaldavad tõsta oma väärtust enda ja võibolla mõne teisegi olulise inimese silmis. V