FOTO: Urmas Nemvalts

Pensionisüsteemi rahalist jätkusuutlikkust on palju analüüsitud. Kõige pessimistlikumad on rahvastiku vananemise ja majanduskriisi taustal kuulutanud isegi pensionisüsteemi lõppu.

See viimane ei ole loomulikult tõsi – inimesed, kes enam ei saa ega jaksa enam tööl käia, ei kao kuhugi. Hoopis eraldi küsimus on pensionisüsteemi poliitiline jätkusuutlikkus. Hoolimata pensionifondide maalitud piltidest, pole enamikul praegustest pensionikogujatest mõnekümne aasta pärast mingit väljavaadet Vahemerel purjetada või päikeserannikul «hai-hai» karjuda.

Pigem vastupidi – praeguse kogumispensioni süsteemi kohaselt on vähemalt kolmandik tulevikupensionäridest majanduslikult veel hapramas olukorras ning kolmandik elab samal tasemel nagu praegused pensionärid. Kogumispensioni juurutamisel oli mitu eemärki.

Üks neist oli innustada inimesi aususele oma sissetulekute osas: kui töötatakse mustalt, ei saa olema pensioni; kui sissetulek on väike, saab ka pension olema väike. Sissetulekukäärid tulevaste pensionäride vahel on selle süsteemi osa. Põhiline oli aga soov vähendada tulevikus aina suuremaks paisuva pensionäride hulga survet riiklikule sotsiaalkindlustussüsteemile.

Selle eesmärgi täitumine on küsitav. Eestis ongi enamikul inimestest keskmine või väike sissetulek. Peost suhu elavale madalapalgalisele töötajale või üksikvanemale ei saa soovitada panustamist kolmandasse sambasse, tal lihtsalt pole selleks raha.

Töötuks jäädes kahaneb tulevane pension samuti. Kogumispension näitab kätte ka väga nõrgad kohad meie sotsiaalsüsteemis: puudega lapse või pereliikme hooldaja peab õnnelik olema, kui kohalik omavalitsus tema eest sotsiaalmaksu maksab. Kõik omavalitsused nii helded pole.

Millal keegi hakkab oma pensioni suurusele mõtlema, on loomulikult individuaalne, muretsemine sissetuleku pärast kauges tulevikus pole üldiselt noorele inimesele omane. Eestis on praegu umbes 300 000 vanaduspensionäri ja pensionide suurus on poliitiliselt tundlik teema.

Ent kujutlegem, kui tundlik oleks see teema siis, kui kolmandik neist saaks vaid poole praegusest keskmisest pensionist. Prognooside kohaselt pensionäride arv ei kahane, vaid kasvab ning väikese pensioni saajaid tuleb proportsionaalselt pigem juurde.

Seepärast tuleb tõsiselt otsida poliitilist lahendust, mis ei laseks praegu vaevu ots otsaga kokku tulevatel inimestel vanaduspensionini jõudes vaesusesse langeda.