Priit Pullerits: ülbus taastus juba enne võitu

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Kaja Kallas, veel kuid enne valimisi pigem malbe ja õrn, näitas valimisõhtul vankumatut resoluutsust. Nii et silm ka ei pilkunud. Ta teatas ETV stuudio otse-eetris, mil oli peaaegu selge Reformierakonna võit, et välistab igasugused koalitsioonivõimalused EKREga.

Ega see tulnud üllatusena. Seda oli Reformierakond öelnud juba nädalaid enne valimisi. Valijaile antud lubadust tuleb pidada.

Kuid täiesti ebaõnnestunud oli toon, millega Kallas EKRE välistas, ning pilk ja kehakeel, mis välistamist saatsid. Kallas ütles seda julma halastamatusega. Ütles võitja enesekindluse, lausa ülbusega.

Tegemist oli hiiglasliku poliitilise prohmakaga. Kallas võis küll enda arvates öelda selge ei EKRE-le kui erakonnale, aga tol õhtul, valimiste õhtul, mil tuhanded värskelt valinud istusid teleri ees ning ootasid kaasa elades tulemusi, virutas Kallas empaatiavõimetult vastu vahtimist kõigile EKRE valijatele. Noid polnud sugugi vähe. Ligi sada tuhat. Palju-palju rohkem, kui on Tartus valimisealisi inimesi.

Ometi peaks see olema kõigile ammu selge, milleni EKRE valijate vaenamine viib. Mäletate eelmisi riigikogu valimisi, mil EKRE pääses paljudele üllatuseks seitsme saadikuga riigikokku ja milline EKRE materdamine kõigil rinnetel seejärel lahti läks? Ja mis oli selle tulemus? Palun väga: nüüd, neli aastat hiljem on EKRE kogu vaenutegevusest hoolimata äsjaste valimiste edukaim toetuse kasvataja.

Kaja Kallas virutas empaatiavõimetult vastu vahtimist kõigile EKRE valijatele.

Alles nende valimiste eel jõudsid mõned poliitikud tõdemusele, et EKRE edu on nende tegemata töö. Kallas ei saavutanud oma avaldusega mitte üksnes seda, et põlistas EKRE valijad EKRE valijatena, vaid võitis Reformierakonnale juurde uusi vastaseid ja vaenlasi, kümneid tuhandeid reformierakondliku hoolimatusega kõrvale löödud Eesti inimesi.

Reformierakonna valimisedust kollaseks värvitud Eesti kaart telestuudio seinal, kus vähest kontrasti andsid EKRE kantsina pruuniks värvitud kolm Kagu-Eesti maakonda ja Pärnumaa, tugevdas samal ajal sõnumit: ääremaade elanike arvamus Reformierakonda ei huvita.

Mida oleks siis Kallas pidanud ütlema?

Võitja, ükskõik kui konkurentsitu, peab alati ilmutama suuremeelsust ja hoolivust. Nii oleks Kallas võinud öelda: «Me lubasime oma valijaile, et EKREga me koalitsiooni ei tee, ja seda lubadust ei saa me murda. Aga nähes täna, kui paljud Eesti inimesed on andnud oma hääle EKRE-le, peame juhul, kui me valimised võidame, pidama igal juhul silmas ka nende huve ja kuulama nende muresid, sest valitsuse tõenäoliste moodustajatena on meie kohustus seista kõigi Eesti inimeste eest, ükskõik kelle poolt nad ka ei hääletanud.»

Selle asemel tuletas Kallas oma tundetu välistamisega meelde seda, mis on Reformierakonnale varemgi saatuslikuks saanud. See on valitseja ülbus.