FOTO: Konstantin Sednev

Britid võivad paluda Euroopa Liidult lahkumistähtaja edasi lükkamist, kuid see ei päästa neid otsustamisest, mida Brexit õigupoolest tähendama peaks, kirjutab Indrek Lepik.

Impeeriumid lammutanud Esimene maailmasõda kinnistas sõjapidamises modernse lahingu põhitunnuse – kiired sööstud asendusid maasse kaevumisega. Nõnda päädisid kuulsusrikkuse janus alanud lahingud kaevikusõja traagikaga, mis sandistas ühe inimpõlve jagu mehi. Ent nagu sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, on ka parlamentarism ise oma meetodit korrigeerinud. Nii kõlab kume suurtükituli juba mitmendat aastat nüüdisaegse demokraatia sünnikohas Westminsteris.

Täpselt kuu aja pärast peaks oma lepingujärgse lõpuni jõudma niinimetatud Brexiti protsess. 2016. aasta jaanilaupäeval peetud referendum Euroopa Liidust lahkumise üle sai brittide napi toetuse ning peagi pidanuks saareriik juba uues ja paremas ilmas ärkama. Ometi pole Londonis tänaseni selgust, mis õieti juhtuma hakkab.

Pikalt vaieldud leppele sai peaminister Theresa May möödunud aastal kollektiivse Brüsseli allkirja, kuid rääkimata leiboristidest pole tal jätkuvalt omaenda tooridegi toetust. Kui eelnõu aasta alguses parlamenti hääletusele läks, sai see hävitavalt lüüa. Nüüd lubab ta uut hääletust ja seda pealtnäha sama sisuga leppe üle.

Mõistagi on nii leiboristid kui ka ülejäänud opositsioon ärritunud. May ütleb, et peab partneritega läbirääkimisi, kuid Mandri-Euroopa sõnul pole tegu isegi õige mõistega: mille üle üldse läbi rääkida, kui sisulisi nõudmisi pole esitatud? Valitsuse kriitikud ütlevad, et peaminister raiskab üksnes aega ja tahab opositsiooni sundseisu panna – minu lepe või leppeta lahkumine. Parlament on aga valmis uueks sammuks.

Vahepealsetel nädalatel nii tooride kui leiboristide seast lahkunud eurofiilsemad rahvasaadikud esitavad täna ettepaneku, mille järgi on rahvaesindusel endal viimane õigus sundida valitsust Euroopa Liidult pikendust paluma, kui leppe asjus üksmeelele ei jõuta. Ehkki May vastuseis selle küsimisele pole olnud mingi saladus, on ka tema järele andmas, niisamuti nagu Euroopa Liit. On üpris selge, et 29. märtsi hilisõhtuks britid omakeskis lahendust välja ei mõtle, mistõttu lükkub ametlik lahkumine veelgi edasi.

Aga kauaks siis veel? Kas tõesti mõtlevad britid nüüd päriselt välja, kuidas Brexit toimuks selliselt, et see sobiks euroskeptikuile, tööstusele ja – mitte vähem oluline – Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriikidele? Või on see vahest eelmäng sellele, mida pidevalt eitatud on ja millest ka leiboristide juht Jeremy Corbyn pikalt vaikis, ehk uuele referendumile? Sel Brexiti kaevikusõjal on lõpptähtaeg, kuid üksnes Briti poliitikud saavad otsustada, kas lõpulahing sandistab saareriigi järgnevaks kümnendiks või väljub ta sellest ehk veidi targema ja tasakaalukamana.