Saksamaa liidukantsler Angela Merkel 55. Müncheni julgeolekukonverentsil.

FOTO: CHINE NOUVELLE/ SIPA / Scanpix

Müncheni julgeolekukonverentsil ning ka teistes rahvusvahelistes aruteluringides osaleb väga kitsas rühm inimesi, kes ei esinda enam valdavat suunda maailma poliitikas, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Vandenõuteoreetikud ja globaliseerumisvastased meeleavaldajad vihkavad Müncheni julgeolekukonverentsi. See on salatsev, mitte kellegi ees aru andev, enesega rahulolust pakatav – kehastades seega kõikvõimsat globaalset eliiti, mis pidutseb suletud uste taga ajal, mil ülejäänud meist kannatavad teadmatuse, vaesuse ja jõuetuse käes.

Ma olen külastanud Müncheni konverentsi üle kümne aasta. See on tihtilugu huvitav, alati nauditav, mõnikord marru ajav, kuid mitte kunagi pahatahtlik. Tõeline probleem ei seisne selles, et konverentsil osalejad – eksperdid, ametnikud ja poliitikud, paljud neist erus – valitsevad maailma, vaid selles, et liiga paljud neist arvavad, et nad seda teevad. Tegelikult esindavad nad ehmatavalt kitsast arvamuslõiku, mille juured on selles, kuidas asjad kunagi käisid, mitte olevikus või tulevikus.

Tavapärane «valge, meessoost ja vananenud» ilme on viimastel aastatel pisut paranenud, kuid sarnase vanuse ja taustaga ülikonnastatud isikud mehitavad endiselt liiga paljusid arutelusid.

Teine ja sügavam probleem on vastumeelsus võtta käsile majandusliku võimu realiteedid. Pankurid pääsevad liiga kergelt ja suurtelt tehnoloogiafirmadelt nõutakse vaid kergelt aru. Sama kehtib ka energiafirmade kohta, eriti kui need on Saksa omad: gaasitoru Nord Stream 2, skandaalselt poliitiline projekt, ei pälvinud sellist tähelepanu, mida see väärib.

Sel aastal oli USA delegatsioon rekordiliselt suur, hõlmates umbes 50 kongresmeni, tosinaid abisid ja kümneid ametnikke, samuti presidendi tütart Ivanka Trumpi. Ma loodan, et nad nautisid konverentsi, kuigi nad ei teinud suurt midagi selleks, et leevendada Euroopa julgeolekueliidi neurootilisi muresid USA eemaletõmbumise üle.

Asepresident Mike Pence’i kuulati haudvaikuses, tema eelkäija Joe Biden sai aga innustava aplausi osaliseks. Kujuteldava Ameerikaga, mis koosneb mineviku parimatest osadest, on palju lihtsam tegeleda kui päris asjaga koos kõigi oleviku dilemmade ja konfliktidega.

See toob ilmsiks ka ehk suurima nõrkuse: mõistmatuse USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teiste riikide avalikkuses pulbitseva rahulolematuse suhtes sellega, kuidas maailma valitsetakse. Valijad teevad järjekindlalt vigu ja keegi ei saa aru miks.

Münchenist vaadates on Donald Trumpi presidentuur kõrvalekalle. Seda on ka Brexit, rahvale meeldida püüdev veidrike valitsus Itaalias ja Prantsuse kollavestid. Kui konverentsi delegaatidel oleks tõesti kasutada tegelik poliitiline võim, otsiks USA president endiselt tasakaalu tõsielusarjade ja oma kinnisvaraäri vahel, Brexit oleks perifeerne teema, mitte terendav katastroof, ja helkurvestid midagi, mida prantsuse rahvas hoiaks turvakaalutlustel oma autodes. 

Piisava arvu kõrvalekallete korral muutuvad need paraku aga trendiks. Münchenis oli päris tugevalt tunda pessimismi seoses Lääne killustatuse ja langusega, kuid puudu jäi samas ulatuses mõistmisest, miks nii paljud peavad rahvusvahelist reeglitel põhinevat korda silmakirjalikuks ja ebatõhusaks.

Kõige paremini tunnetas selle ära Kanada välisminister Chrystia Freeland, kelle esinemisele sai Münchenis osaks rokktähe vastuvõtt. Tema keskmise kaaluga riik on võtmas endale vabakaubanduse, inimõiguste ja seaduse ülimuslikkuse eest seismisega ebatavaliselt kõrget profiili.

Ta ei karda rünnata teo-, klepto- ja autokraate ning vajadusel ka USA valitsust. Ta taunib lüüasaamismeeleolu – autokraatidel on tõepoolest viimasel ajal hästi läinud, kuid demokraatiad ei peaks jääma kaitseasendisse. Teised riigid peavad vastuseks Hiina ja Venemaa tülinorimisele moodustama koalitsioone ja parandama oma sooritust.

Aga preili Freeland (selguse huvides: minu sõber ja endine kolleeg) märkis ka, et üliolulist osa Kanada avalikkuse toetuses rahvusvahelisele liberaalsele korrale etendab asjaolu, et tema kodanikele saab osaks ausus, usaldus ja lugupidamine nende kodumaa argielus. See peaks olema teistele valitsustele midagi, mille üle mõtiskleda.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.