Raha. 

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Jüri Ratas ütles Keskerakonna esimeheks saades, et rahaasjad tuleb nüüd korda saada. Mineviku teod ei tee seda aga sugugi lihtsaks. Detsembris jäi Keskerakond kohtus lõplikult kaotajaks ja on kohustatud riigile maksma 220 000 eurot keelatud annetuse eest. Eile otsustas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) esitada Keskerakonnale teise ettekirjutuse – tagastada 1,27 miljonit eurot, mis komisjoni hinnangul on saadud taas keelatud annetusena.

Keskerakonna sõnul põhineb ERJK värske ettekirjutus valeväidetel ja nad kaebavad selle kohtusse. Säärane käik annab erakonnale võimaluse venitada valimisteni, kus loodetakse riigikogu kohtade arvu suurendada. Kui kohus peaks näiteks otsustama, et erakond on keelatud annetuse võtmises süüdi, on see hädavajalik. Erakondade suurimat sissetulekuallikat ehk riigieelarvelist toetust saavad parteid nimelt kohtade arvu järgi riigikogus – iga saadud mandaat tähendab erakonnale umbkaudu 50 000 eurot aastas.

Riigieelarvest saadud toetusega keelatud annetuste klattimine pole tegelikult aus teiste erakondade ega maksumaksjate suhtes. Praegune süsteem laseb aga nõnda probleemideta talitada – kõik on jokk. Keskerakonna 2017. aasta kogutulust tuli tervelt 63 protsenti riigitoetusest, liikmemaksudest aga ainult kolm protsenti. Sarnane pilt vaatab vastu ka teiste erakondade kogutulule pilku heites. Riigieelarvest saadavad toetused on ühelt poolt vajalikud, sest aitavad hoida ära olukorda, kus erakond satuks sõltuvusse jõukatest ettevõtetest, teiselt poolt on näha, et see muudab Eesti erakonnad omamoodi mugavaks suhetes oma liikmetega – kõik võetakse kenasti hingekirja, et näidata end suure, kaaluka ja rahvalähedasena, kuid liikmemaksu ei kiputa inimestelt välja nõudma. Mistõttu me ei tea, kui suure osa parteide liikmetest moodustavad surnud hinged.

Riigieelarvest saadud toetusega keelatud annetuste klattimine pole tegelikult aus teiste erakondade ega maksumaksjate suhtes. Praegune süsteem laseb aga nõnda probleemideta talitada – kõik on jokk.

Nõnda võiks riigikogus esindatud erakondadele mõeldud riiklik tugi olla väiksema osakaaluga, et liikmete panus oleks suurem. Demokraatlikus õigusriigis on inimeste koondumine mittetulundusühingutesse, seltsidesse ja muudesse eraalgatusel loodavatesse ühingutesse tavapärane ning asja juurde käib ka liikmemaks, millest mitte ainult ei peeta oma ühingut üleval, vaid mis mõjub ka distsiplineeriva vahendina – kes maksab, tahab teada, mida ta oma raha eest saab. Ehk siis: isiklik panus tähendab ka isiklikku huvi ja õigust olla kursis sellega, mis tegelikult toimub organisatsioonis, mille liige ollakse.

Paraku ei pea meie poliitilised ühendused seda nii iseenesestmõistetavaks. Koguks aga näiteks Keskerakond igalt liikmelt kasvõi viis eurot kuus, oleks erakonna rahaline olukord parem. Sama kehtib ilma eranditeta ka teiste parteide kohta.

Postimees on mitmel korral kirjutanud, et erakondade rahastamise väljakujunenud tava vajab muutusi. Kuid neid pole lihtne läbi viia. Muutus peab nimelt tulema erakondadest endast. Just see on koht, kus mitte ainult Keskerakond, vaid kõik Eesti parteid peaksid näitama, et nad on võimelised uuenema.