Aivar Reinap 

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Poliitikahuvilistel on head ajad. Väitlusi kõiksugu teemadel toimub paljudes kanalites – leia ainult aeg, et huvipakkuval teemal kaasa mõelda. Kolmapäeva õhtul avas ETV oma valimisstuudio. Vaeva oli nähtud korralikult ehk stuudiokujundus oli paigas, asjalikud saatejuhid hoidsid väitlust ilusti kontrolli all ning ka esinejad olid huvitavad. Teemad veeresid tervishoiust pensioni ja selle sammasteni, kuid ootamatult sai saade läbi.

Kaheksa inimese debatis on suhteliselt keeruline kõigi parteide mõtteid ja nendes peituvaid nüansse tabada. Kõik see pidi mahtuma ära 75 minuti sisse, kuigi telekanali programmis midagi väga olulist kavas ei olnud – edasi oli saatekavas ka kordussaateid. Mida tähtsamat on meil rahvusringhäälingus valimiseelsel kuul veel näidata kui väitlusi ühiskonnas kaalukate teemade üle? Samas leidis ETV oma ajast vaid viiel õhtul napid 75–90 minutit, mille jooksul jõuab Eestile tähtsatest teemadest vaid üksikuid markeerida. Millised on aga parteide maailmavaatelised erinevused ja argumendid ning kuidas peavad need vastu konkurentide kriitikale, seda ei jõua kiires rütmis põhjalikult käsitleda.

Parteide eri valdkondade esindajatele annab otse-eeter võimaluse ennast näidata niigi tuntud ministrite ja eksministrite kõrval. Õnnestunud teleõhtul võib tuule tiibadesse saada nii mõnigi seni parteijuhtide varju jäänud poliitik.

Ka parteid on kurtnud, et valimistulemus sõltub suuresti reklaamile kulutatud raha hulgast, sest sisuliste argumentide esitamiseks suure auditooriumiga väitluspaiku napib. Televisioon oma mõjujõuga on üks võimsamaid võimalusi inimeste ja nende argumentide tugevuste ning ka nõrkuste kaalumiseks. Miks ei oleks eilne saade võinud kesta rahulikult paar tundi; on ju sotsiaalteemad märksa laiemad kui ravijärjekorrad või pensioni suurus? Debattide arv ja teemade valik võiks samuti olla pea kaks korda suurem – see annaks võimaluse rohkem teemasid sügavamalt analüüsida, samuti kandidaatidele end näidata.

Pealegi kutsub ETV suurtesse debattidesse vaid täisnimekirjaga valimistel osalevaid erakondi, ahendades nii otsitud põhjustel teiste parteide võimalusi riigikokku pääseda. Valimistel on samas kõigil parteidel ühesugune võimalus valituks osutuda ning kandidaatide arvust ei sõltu kuidagi hääletaja valik. Samas ei pea ERR, mida juhib osaliselt suurparteide poliitikutest koosnev nõukogu, väiksemate parteide ligipääsu huvide konflikti tõttu televaatajateni oluliseks. Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks debattidele kulutatud aeg on hoitud minimaalsena, et väiksemad ja vähem tuntud konkurendid aastaid poliitikas laiutanud vanade tegijate tagant välja ei paistaks.

Valimised on demokraatia pidupäev, mitte häbenemist vääriv kohustus.

Kui spordis ei häbeneta tihti anda telekavas ühe mängu või spordivõistluse kajastamiseks mitu tundi ja seda päevade kaupa, siis valimisväitlused on justkui mingi häbiväärne teema, mille peab pressima ühele õhtule nädalas ja sedagi suhteliselt hilisele ajale, et kanali reiting ei kannataks.

Mulle igal juhul Andres Kuuse ja Johannes Tralla juhitud esimene valimisdebatt meeldis ning loodan, et nad sama erapooletult selle lühikesegi eetriajaga ka edaspidi tõestavad, et valimised on demokraatia pidupäev, mitte häbenemist vääriv kohustus.