Peeter Helme

FOTO: Eero Vabamägi/postimees /

Ikka ja jälle kõlab hääli, et riigikogu liikmete arvu tuleks vähendada.

Põhjendused keerlevad enamasti emma-kumma – efektiivsuse või kulude kokkuhoiu ümber. Vähendatud koosseisuga riigikogu peetakse üldjuhul miskipärast efektiivsemaks või siis vähemasti odavamaks. Kolmanda nurga alt on asja vaaginud vaid Riigireformi Sihtasutus, võttes aluseks rahvaesindajate arvu miljoni elaniku kohta. Võrdlusest lähiriikidega tuletatakse, et Eestis on see liiga kõrge lihtsalt põhjusel, et mujal on teisiti. Miks peab olema nii nagu mujal, ei selgitata.

Selge on vaid see, et oleme absurdses olukorras. Ühelt poolt kasvavad jõudsalt Eesti riigiaparaat ja selle ülalpidamiseks vajalikud kulud, teisalt kiratsevad riigi põhiteenused – post, arstiabi, siseturvalisus. Nii jätkata ei saa. See aga tähendab, et midagi tuleb muuta, riiki tuleb reformida.

Kindel see, et riigi teovõimelisemaks ja kodanikulähedasemaks muutmine ei alga ega lõpe takerdumisega üksikküsimustesse. Ja riigikogu liikmete arvu küsimus seda kahtlemata on. Samas ei tule siit järeldada, et selle küsimusega pole tarvis tegeleda. On ikka! Lihtsalt seoses muude lahendamist vajavate küsimustega.

Neist esimesena tuleb pähe kohalike omavalitsuste olukord. Nüüd, pärast läbi häda kulgenud ja paljusid rahulolematuks jätnud haldusreformi on aeg vaadata Eesti riigi seadusandlikku võimu teise pilguga. Nimelt oleme saanud suhteliselt suured ja seetõttu inimestest senisest kaugemad omavalitsused. Mitmel pool on suurvaldade koostöö poolik, asju aetakse ikka oma osavalla ehk siis endise valla piires ning volikogu tööd mõjutavad vanad halduspiirid.

Meie riik on üha enam ametnike nägu ning nende asjatundlikkus ja pädevus eri elu- ja valitsemisvaldkondade peensustes muudab nad võimsaks jõuks.

Seda ühelt poolt. Teiselt poolt on riigikogu töö pärsitud just eespool mainitud Eesti bürokraatia kasvu tõttu. Meie riik on üha enam ametnike nägu ning nende asjatundlikkus ja pädevus eri elu- ja valitsemisvaldkondade peensustes muudab nad võimsaks jõuks. Jõuks, millele poliitikutest pole vastaseid, sest viimaseid on liiga vähe.

101-liikmelise riigikogu liikmel on raske keskenduda kindlale valdkonnale, ta peab tegelema rööprähklemisega. Seetõttu kannatab seadusloome ja üldine riigivalitsemine, kus jämedat otsa hoiavad ametnikud – oma eriala spetsialistid, kellel on pädevusest tulenev voli otsustada, mida poliitikud üleüldse saavad või ei saa teha. Ametnikud lihtsalt teavad rohkem ja jõuavad rohkem süveneda. Riigikogu liikmete arvu kasv laseks poliitikutel seevastu keskenduda ja teha endale selgeks üks või teine valdkond.

Seda on võimalik saavutada ainult kvantitatiivse hüppe abil. Ei piisa riigikogu liikmete arvu tõstmisest 120 või 125ni, vaid hüpe peab olema korralik. Riigikogus peaks olema 200 liiget. Ühelt poolt aitaks see tasakaalustada kohalike volikogude ja nende liikmete arvu kahanemisest tekkivat võimu kaugenemist, teisalt tagaks see parlamendi professionaliseerumise. Ja kas me mitte just seda ei taotlegi – töövõimelisemat ja pädevamat riigikogu?