Tuumaplahvatus. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin valmistus Teise maailmasõja järel otsustavaks lahinguks kapitalistliku läänega, kirjutab Vene ajaloolane Aleksandr Gogun venekeelses Vabadusraadios.

Kremli kokkupõrge läänega Süürias, mida saadab Putini propagandistide kaalutletud apokalüptiline hüsteeria, sunnib meelde tuletama praeguse uussoveti režiimi eelkäijaid. Üks vähe teada fakt: võidu järel Saksamaa üle valmistus Stalin «viimaseks otsustavaks lahinguks», iseenesest mõista mitte aga eneseohverduseks. Aastakümneid oli tema elu siht lihtsa ülevõimu asemel kogu maailma täielik valitsemine.

Juba kodusõja ajal, mil Punaarmee tungis Varssavi peale, tegi Stalin Leninile ettepaneku Kominterni ees «tõstatada küsimus ülestõusu korraldamisest Itaalias ja sellistes veel mittekinnistunud riikides nagu Ungari, Tšehhi (Rumeenia tuleb puruks lüüa)». Ilmselgelt oli konkreetne plaan mitme riigi hõivamiseks kõigest eelmäng edasistele vallutustele: mitte pelgalt Euroopa, vaid ülemaailmne «proletariaadi diktatuur» kajas 1917.-1920. aastal kogu enamlaste juhtkonna, kaasa arvatud rahvusasjade rahvakomissari kõrvus.

Juba ainuvalitsejaks tõusnud Stalin kuulutas 1920.-1930. aastatel pidevalt ja valjul häälel maailmarevolutsiooni, isegi sõja «vältimatust» kapitalistliku maailmaga. Läbipaistva vihje ees terendavale kokkupõrkele just USAga tegi ta vestluses ei kellegi muu kui Ameerika tööliste delegatsiooniga 9. septembril 1927: «Niisiis kujunevad rahvusvahelise revolutsiooni ja rahvusvahelise reaktsiooni edasiarenemise käigus kaks ülemaailmse ulatusega keskust: sotsialistlik keskus, mis tõmbab enda poole maid, kes püüavad sotsialismi poole, ja kapitalistlik keskus, mis tõmbab enda poole maid, kes kalduvad kapitalismi poole. Nende kahe leeri võitlus otsustab kapitalismi ja sotsialismi saatuse kogu maailmas.»

Esmalt tuleb haavu lakkuda

1930. aastate keskel alustati ulatusliku avamerelaevastiku loomise programmiga, mis seiskus Teise maailmasõja algul, mil tööjõud ja materjalid suunati ümber maaväele tarviliku relvastuse ja tehnika valmistamiseks. Aga isegi lähenevat heitlust natsismi, fašismi ja Jaapani huntaga silmas pidades ei piirdunud Stalini vaateväli pelgalt Euraasiaga. Vladimir Poznjakovi uurimuse kohaselt koostas Nõukogude Liidu mereväeluure 1940. aastal «Välismaal asuvate radiofitseeritud punktide loomise perspektiivplaani aastateks 1940-1943», mille kohaselt tuli salajased vastuvõtjad ja saatjad paigaldada muu hulgas Panama kanali tsooni, New Yorki, San Franciscosse, Argentinasse, Brasiiliasse ja Aafrikasse. Niisuguse ulatusega võrgu loomine ei saanud kindlasti toimuda ilma Stalini isikliku nõusolekuta.

Nähtavasti ei saa juhi sellist algatust seletada kuidagi teisiti kui katsena vältida Saksamaa sõjaväe kiiret taastamist liitlaste poolt.

Sõda Saksamaaga ei kulgenud Nõukogude juhtkonna plaani mööda, aga juba siis, kui heitluse lõpp Reich’iga oli alles vaevu kauguses terendamas, püüdis Kremli mägilane Teherani konverentsil liitlastele pähe määrida kummalist abinõu – edaspidi vangi langeva Wehrmachti juhtkonna mahalaskmine. Veel laskmata karu nahka jagades tegi ta lõunalaua taga ettepaneku hukata 50 000 kuni 100 000 ohvitseri ja allohvitseri. Nähtavasti ei saa juhi sellist algatust seletada kuidagi teisiti kui katsena vältida Saksamaa sõjaväe kiiret taastamist liitlaste poolt. Tema ju teadis enda käest, kui tõsiseks takistuseks osutub see kavandatud edasitungil Lissaboni peale.

Teises maailmasõjas Stalingradis alla andnud Saksa ohvitserid.

FOTO: SCANPIX

1945. aasta jaanuari lõpul, kui Punaarmee korraldas Wisła-Odra operatsiooni, kirjutas Kominterni endine juht Georgi Dimitrov päevikus vastuvõtust Stalini suvilas. Seal oli kohal hulk Jugoslaavia ja Bulgaaria kommuniste ning paljud Nõukogude juhi lähikondsed. Stalin lubas ühe toosti käigus avameelsust: «Kapitalismi kriis avaldus kapitalistide jagunemises kahte leeri: üks on fašistlik, teine demokraatlik. [Kursiiv originaalis – autor]. Meie ja demokraatliku leeri liit tekkis seetõttu, et viimased olid osalenud Hitleri võimu rajamises, aga see julm võim oleks viinud töölisklassi äärmuseni ja kapitalismi enda kukutamisele. Me oleme praegu koos ühe leeriga teise vastu, edaspidi aga ka selle kapitalistide leeri vastu.»

Rindemees David Samoilov on meenutanud, et samasugused meeleolud valitsesid sõjaväes: «Sõjakäigu jätkamine Euroopas, sõda praeguste liitlastega, ei tundunud ebatõenäoline ei mulle ega paljudele polgukaaslastele. Sõjaõnn, võidu ja võitmatuse tunne, ikka veel sees pesitsev pealetungivaim – kõik see toetas igati Euroopa vallutamise võimalikkuse ja teostatavuse tunnet. Sellises meeleolus poleks sõjavägi peatunud Berliinis …»

Kuid külmaverelisele Stalinile oli mütsiga löömine võõras. Ta mõistis, et esmalt tuleb haavu lakkuda ning valmistada riik ja sõjavägi ette võitluseks uute vastastega. Sellest, et võitlus igal juhul ees seisab, andis ta lausa aisoposlikus keeles teada kõnes pealinna Stalini valimisringkonna valijatele 9. veebruaril 1946. Päev hiljem Pravdas ja teistes kesklehtedes avaldatud tekst sisaldas üsna palju sõjakat retoorikat, aga kõige avameelsem oli algus: «Tõelikult tekkis sõda kapitalismi alusel kaasaegse monopolistliku maailmamajanduslike ja -poliitiliste jõudude arengu vältimatu tulemusena. [...] maailmamajanduse kapitalistlik süsteem peidab eneses üldist kriisi ja sõjaliste kokkupõrgete elemente [...]

Jossif Stalin.

FOTO: SCANPIX

Arvatavasti võiks vältida sõjalisi katastroofe, kui oleks võimalik tooraineid ja turge perioodiliselt riikide vahel vastavalt nende majanduslikule kaalule ümber jaotada kooskõlastatud ja rahuliste otsuste vastuvõtmise korras. Aga seda on võimatu teostada maailmamajanduse arengu praeguste kapitalistlike tingimuste juures.» Üks selle esinemise reaktsioone oli Churchilli Fultoni kõne.

1948. aastal selgitas Stalin Bulgaaria ja Jugoslaavia kommunistidele arusaadavas keeles rahvusvahelise olukorra arengu väljavaateid: «Te ei pea kartma mingit «kategoorilist imperatiivi» mor[aalse] kohuse küsimuses. Meil selliseid kateg[oorilisi] imper[atiive] ei ole. Kogu küsimus seisab jõudude tasak[aalus]. Kui oled suuteline, ründa. Kui ei ole, ära võta lah[ingut] vastu. Me ei võta lah[ingut] vastu siis, kui seda tahab vastane, vaid siis, kui see on meie huvides.»

Juht oli vihane kogu maailma peale

Alustanud keemia- ja biorelva tootmist ja luues omaenda tuumapommi, ei välistanud Stalin viimse otsustava kokkupõrke algust juba 1950. aastal. Täpsemalt möönis ta, et tema õhutatud Korea sõda võib üle kasvada ülemaailmseks. Sellest kirjutas ta puhtsüdamlikult Mao Zedongile 1950. aasta oktoobri algul: «USA võib ikkagi prestiiži pärast lasta end tõmmata suurde sõtta [...] järelikult tõmmatakse sõtta Hiina, koos temaga aga ka NSVL [...] Kas seda tuleks karta? Minu arvates ei tuleks, sest me oleme koos tugevamad kui USA ja Inglismaa [...] Kui sõda on vältimatu, tulgu ta siis nüüd.»

Seda oligi Stalin taotlenud, ässitades nutikalt maailma suurima rahva maailma rikkaima rahva kallale.

Kui Põhja-Korea oli rünnanud Lõuna-Koread, ei teinud Ameerika õhuväe juhtkond mitte ettepanekut anda vastulöök Pyongyangile, vaid hoopis Uurali ja Siberi sõjatehastele. Ettevaatlikud poliitikud lükkasid ettepaneku siiski tagasi. Olid ju NSVL ja HRV sõlminud 1950. aasta algul vastastikuse abistamise lepingu ning 1950. aasta lõpul kasvas pärast Mao «vabatahtlike» sekkumist Ida-Aasia konflikt üle Hiina-Ameerika sõjaks. Seda oligi Stalin taotlenud, ässitades nutikalt maailma suurima rahva maailma rikkaima rahva kallale. Sedasama oli ta juba katsetanud 1939. ja 1941. aastal, kui provotseeris Saksamaa ja Jaapaniga sõlmitud mittekallaletungipaktidega tervet planeeti läbihekseldava hakklihamasina käivitumise. 1950. aastal võttis ta taas endale rõõmust käsi hõõruva kõrvalseisja rolli. Seda enam, et vastavalt ettekannetele, mis jõudsid tema lauale detsembris, olid reaktiivlennukid MiG-15 väga tõhusad nii «lendavate superkindluste» kui ka neid saatvate hävitajate vastu. Ameerika tuumavastus ei tundunud enam nii hirmus. USA kontingent Koreas ületas peagi Ameerika sõjaväelaste arvu Euroopas. Nõukogude Liit läkitas relvastust samuti Vietnami ülestõusnutele (seda nii Mao kätega kui ka otse), et ihaldatud Euroopast lahkuks ka osa Prantsuse sõjajõude.

USA sõdurid Korea sõjas.

FOTO: Wikimedia Commons

Nõukogude Liit sai veel ühe viisaastaku jagu aega termotuumapommi väljatöötamiseks ja löögi ettevalmistamiseks, milles üsna suurt osa pidid etendama satelliitriikide relvajõud. 1951. aasta 9. jaanuari hilisõhtul algas Kremlis Nõukogude Liidu ja viie Kesk-Euroopa «rahvademokraatliku» riigi sõjalis-poliitilise juhtkonna nõupidamine. Rumeenia kaitseministri Emil Bodnărași ülestähenduste järgi pani Stalin paika Kolmanda maailmasõja tähtaja: «Tõsiasi, et USA käed on Aasias seotud järgmised kaks-kolm aastat, loob väga soodsad tingimused meile, maailma revolutsioonilisele liikumisele. Me peame neid kahte-kolme aastat targalt ära kasutama.» Edasi jagas suur juht «noorematele vendadele» rea käsulaudu, mille mõtte võib kokku võtta nii: oma riik tuleb muuta kasarmuteks sõjatehaste kõrval. Vaheaegadega kestis nõupidamine 12. jaanuari hilisõhtuni, mille jooksul Stalini ettepanekuid täpsustati ja need heaks kiideti. Kohtumisel osalenud poolakas Edward Ochab meenutas vestluses ajakirjaniku Teresa Torańskaga: «Raske südamega võtsime vastu need «nõuanded» ja neist järelduvad väljavaated.»

«Ehh, vaat praegu on just õige aeg alustada, et sõda kähku lõpetada, kuni sinu isa elus on. Praegu oleme võitmatud!»

Svetlana Allilujeva on nentinud, et sel ajal juht «oli vihane kogu maailma peale [...] 1952.-1953. aasta talvel jõudis see süngus haripunkti [...] Kogu sellele meeletusele lisandus veel relvade täristamine. Üks polkovnik, suurtükiväelane, minu vendade seltsimees [arvatavasti Stalini kasupoeg Artjom Sergejev – autor], rääkis neil päevil mulle usalduslikult: «Ehh, vaat praegu on just õige aeg alustada, et sõda kähku lõpetada, kuni sinu isa elus on. Praegu oleme võitmatud!» Jube oli sellest tõsiselt mõelda, aga ilmselt siis olid sellised meeleolud levinud ka valitsuses. Inimesed kartsid rääkida, kõik jäi vaikseks, otsekui enne äikesetormi.»

Liigutus oli arusaamatu, aga ähvardav

Kuid pikne kärgatas hoopis Stalini peas: 1. märtsil tabas teda insult. Ajuverevalum. Hirmunud lähikondlased, kelle vahimehed kohale kutsusid, käisid teadvusetut juhti vaatamas, aga viivitasid arsti väljakutsumisega. Mida nad küll rohkem pelgasid: et generalissimus terveneb ja ikkagi korraldab viimsepäeva või et ta tervenedes peab meedikute poole pöördumist katseks kõrvaldada teda võimult? Tundide möödudes hakkas ilmet võtma aga juba kõigi vastutavate isikute garanteeritud hukkumise variant. Juht võis teadvusele tulla ja sattuda raevu, et talle polnud abi osutatud. Seepärast kutsuti arstid viimaks kohale, aga despooti päästa nad enam ei suutnud.

Peaaegu viis päeva vaevles ta meeletute piinade käes, muu hulgas mitmel korral verd köhides. Kuid tütre tunnistuse järgi püüdis Kremli mägilane tööd teha isegi veel surivoodis.

Peaaegu viis päeva vaevles ta meeletute piinade käes, muu hulgas mitmel korral verd köhides. Kuid tütre tunnistuse järgi püüdis Kremli mägilane tööd teha isegi veel surivoodis: «Hingamine läks üha kiiremaks ja kiiremaks. Viimasel kahekümne neljal tunnil oli juba selge, et hapnikupuudus aina suureneb. Nägu tõmbus tumedaks ja muutus, järk-järgult moondus ta tundmatuseni, huuled tõmbusid mustaks. Viimase tunni või kaks ta lihtsalt hingas aeglaselt. Agoonia oli kohutav. See lämmatas teda kõigi silme all. Mingil hetkel – ma ei tea, kas see oli just siis, aga nii tundus –, nähtavasti juba päris viimasel minutil, avas ta äkitselt silmad ja laskis need üle joosta kõigist, kes teda ümbritsesid. See oli õudne pilk, võib-olla hullumeelne, võib-olla raevunud ja täis õudu surma ees ja tema kohale kummardunud arstide tundmatute nägude ees. See pilk libises mingi minutiosa jooksul üle kõigi. Ja siis – see oli arusaamatu ja kohutav, ma ei mõista seda seniajani, aga ei suuda ka unustada –, siis tõstis ta äkki üles vasaku käe (mis liikus) ja kas osutas kuhugi üles või siis ähvardas meid kõiki. Liigutus oli arusaamatu, aga ähvardav …»

Stalini matused Moskvas 9. märtsil 1953.

FOTO: SCANPIX

Veel aastakümneid hiljem jälitas lahkuva ülemjuhataja kuju tema lähimaid kaaslasi õudusunenägudes. Psühholoogid väidavad, et Morpheuse embuses näeb inimene enamalt jaolt just seda, mida püüab mälust välja tõrjuda, mida ärkvel üritab kõigest väest unustada. Küllap just seepärast kirjeldas Molotov Harmagedonit vastuseks ajakirjaniku Feliks Tšujevi küsimusele, kas ta näeb Stalinit unes: «Mõnikord näen. Ja seal on mingid täiesti ebatavalised tingimused. Mingi purustatud linn … Kuidagi ei saa välja … Siis saan temaga kokku.»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane