Andi Hektor: ministrid sõidavad teadusraha jagamisel üle analüüsidest ja kokkulepetest (3)

Andi Hektor
, Füüsik (KBFI), Teaduskoja liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andi Hektor.
Andi Hektor. Foto: Wikipedia / Sander Hiire / Eesti Teadusagentuur / CC BY-SA 4.0,

Teadusele lubatud ligikaudu 140 miljonist eurost lisarahast jõuab ministeeriumide plaanide kohaselt otse teadlasteni vaid kümnendik. Teaduskoja liikme Andi Hektori sõnul ei ministeeriumide rahajagamise üle otsustamine olnud teaduspõhine ega kaasav.

Eelmise aasta detsembris kirjutasid erakondade, teadlaste ja ettevõtjate esindajad alla ühiskondlikule kokkuleppele, mille üks eesmärk oli tõsta Eesti teadustegevuse rahastus järgmise kolme aasta jooksul arenenud riigile sobivale tasemele.

Kui tahame hoida oma kõrgharidust heal tasemel, emakeelsena ja loodame järele pürgida teadusmahuka majandusega Põhjamaadele, siis pole meil muud võimalust, kui rahastada avalikku teadus-arendustegevust nagu nemad. See tähendab umbes 1% ulatuses sisemajanduse koguproduktist (SKP).

Allkirjad lepingul pole veel kuivada jõudnud, kui teadlaskonda tabas mentaalne matakas. Valitsuse majanduskomisjon pakkus oma välja oma nägemuse lisanduva teadus-arendusraha arvutamisest ja kasutamisest. Kiire töö, tublid poisid-tüdrukud, võiks ju nüüd optimist öelda. Kahjuks mitte.

Sel ajal kui räägime teadmistepõhisest riigijuhtimisest, pole majanduskomisjon esitanud vähimatki põhjendust, miks nii otsustati. Kui tavaliselt üritatakse poliitilist lehmakauplemist vähemalt kaunistada kenade loosungitega, siis nüüd unustati isegi need. Tuletan meelde – jagati teadus-arendustegevusele mõeldud investeeringuid. Seda võiks ju ometi teaduspõhiselt teha.

Teeme pildi puust ja punaseks. Haridus- ja teadusministeerium hindas vajaminevaks lisarahaks 143 miljonit eurot aastal 2022. See on enam-vähem sama summa, nagu on hinnanud ka näiteks teadlaste ühendus teaduskoda. Aga edasi algab rehepapi mängimine.

Teadlaskond ja ülikoolid ütlevad, et seda numbrit tuleb arvutada rahvusvaheliste OECD ja ELi standardite järgi. Ministeeriumid üritavad aga teadusrahastuse summade alla pressida paljusid tegevus, mis ei ole teadus-arendustegevus.

Teaduskoja seisukoht on ühene: see on statistikaga mängimine, n-ö Kreeka tegemine.

Meie eesmärk ei ole tegeleda enesepettusega vaid püüe arenenud riikidele järgi jõuda. Kasutades ministeeriumide pakutud «liba-1% arvutusskeemi» ei jõua me kunagi rahvusvaheliselt tunnustatud 1%-ni. Aga just selle rahvusvahelise numbri järgi hindavad meie teadmistemahukat ettevõtluskeskonda need ettevõtted ja inimesed, kes tahaks siin midagi nutikat teha.

Kus on teaduspõhine ja kaasav poliitika?

Järgmine küsimus on lisaraha jagunemine. Ministeeriumite otsuse järgi peaks 10% lisanduvatest vahenditest jõudma otse teadlasteni ja 20% kaudselt. Ülejäänud jõuaks läbi ministeeriumide ja ettevõtetele jagatavate toetuste. Tore, aga miks nii? Või küsiks hoopis: #KustSaTead?

Ministrid sõidavad oma otsusega täielikult üle igasugustest analüüsidest ja kokkuleppepüüdlustest. Seda samal ajal kui teadlased, ülikoolid, teadusametnikud ja ettevõtjad on kulutanud nädalaid ja kuid, läbi töötanud materjale ning tunde ja tunde omavahel arutanud, et leida parimat lahendust. Kus on siin teaduspõhine ja kaasav poliitika?

Vaatame, mida näitab olukorra põgus analüüs. Just otse teadlasteni jõudvad uurimistoetused on tõstnud Eesti teaduse kvantiteeti ja kvaliteeti. Kvaliteetne teadus on kõrghariduse kõige olulisem alustala, sest ülikoolide õppejõud saavad olla vaid teadlased.

Arvamus, et uurimistoetuste abil tegeletakse elukauge elevandiluutorni teadusega, ei vasta tõele. Tervelt 44 protsenti grantidest kulub rakendusteadustele. Lisaks toetavad need väga tugevalt doktoriõpet, toovad Eestisse tagasi või hoiavad lahkumast noori Eesti teadlasi jne.

Tegemist on ka kõige kiirema meetmega, kus teadusraha jõuab umbes ühe aasta jooksul reaalse teadlaseni. Loomulikult tervitaks teadlased kahel käel, kui lisanduks mõistlikus mahus uurimistoetusi näiteks ülikoolidest välja kasvanud teadmiste kommertsialiseerimiseks ja teadlase liikumise suurendamiseks ülikoolide-ettevõtete vahel.

Teaduse kaudsem rahastussammas on nn baasfinantseerimine, kus teadusraha antakse asutustele (ülikoolid, instituudid, teadus-arendusmahukad ettevõtted).

Osa sellest jõuab otse teadlaste palkadeks, aga kulub ka muudeks kaudselt teadust toetavateks tegevusteks. Teaduskoja sisestes aruteludes on tuntav selge trend: mida suurem asutus, seda väiksem on teadlase rahulolu sellega, kuidas asutus kasutab baasfinantseerimise raha.

Kindlasti peavad just suured asutused tegelema oma sisekaemusega, et seda muret lahendada. Siinkohal peaks riik mõtlema, et kuidas suurendada asutustevahelist konkurentsi hea teadlase pärast. Just konkurents tööjõu pärast sunniks asutusi oma töö- ja juhtimiskultuuri tõstma. Vaadake näiteks iduettevõtete töökeskkonda, teeb ju kadedaks?

Kõige murelikumaks teevad aga riiklikud ettevõtlusele suunatud teadus-arenduse ja innovatsiooni toetavad meetmed. Silma torkab mitu suurt murekohta.

Esiteks, juba praeguse rahastuse juures on paljud nendest meetmetest alakasutatud. Kuidas peaks olukord paranema kui sinna raha veel juurde uhada?

Teiseks, olemasolevate meetmete mõju on väga põgusalt (kui üldse) analüüsitud. Olemasolevad analüüsid näitavad, et riiklike ettevõtlusele suunatud meetmete mõju on väike, mõnel juhul aga võib seda tõlgendada seda lausa negatiivsena.

Kolmandaks, paljud riiklikud meetmed on just innovatiivsemate ettevõtete arvates arhailised. Näiteks puuduvad igasugused meetmed iduettevõtete jaoks. Üllatav, arvestades, et Eesti iduettevõtluse ökosüsteem on üks maailma edukaimaid. Vastupidi, iduettevõtjate soovitust riigile toetada kõrgharidust ja teadust ning kasutada nende innovatsioonioskusi ja investorite võrgustikke pigem ignoreeritakse ministeeriumite poolt.

Kokkuvõtteks, oleks mõistlik võtta korraks aeg maha. Vaadata, millised on edukad meetmed kõrghariduse tugevdamise, teadus-arendustöö mahu ja kvaliteedi tõstmise ning ettevõtluse teadusmahukuse suurendamiseks. Uurida, kust king kõige rohkem pigistab. Otsida uusi lahendusi innovatsiooniteadlaste ja iduettevõtjate kaasamisega. Ja siis istuda kokku ning leida sobivad lahendused. Just selline on ju meie unistus teadmistepõhise kaasava riigi toimimisest.

Tekst ilmus algselt ERR Novaatoris ja on Postimehes taasavaldatud autori ja ERR Novaatori toimetuse loal.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles