Raud: vanus tõesti enam ei loe! (10)
2. veebruar 2019, 19:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu kõrval istuv lätlanna nuuksus liigutusest. «Meie rahvuslik aare,» sosistas ta.
Olin sel nädalal Riias Raimonds Paulsi kontserdil, ühel neist paljudest, mis Pauls sel talvel Läti pealinnas annab ja mille piletid on praegu linna kuumim kaup.
Pauls oli laval koos noore solisti Daumants Kalninši ja teiste nooremate muusikutega ja oli just selline, nagu teda nägema oleme harjunud: klaveri taga, huuled pisut pruntis, selgelt oma kohati improvisatsioonina tunduvat mängu nautimas.
Meeleolukas oli see ligi kolmetunnine ülesastumine. Selle elujaatus tuli kaasa ka Riia valges lumesajus hilisõhtusse, kus eriti andis sooja andis mõte, et aktiivne elu ja karjäär ei pea lõppema ega lõpe tänapäeval enam 60-, 70- ega isegi 80-aastaselt. Pauls on 83 ja see ei olnud kontsert, millega märgiti ta kõrget iga, vaid muusiku üsna tavapärane ülesastumine, mille, tõsi, ta vanus kuulajaile silmanähtavalt eriliseks muutis.
Mõtlesin täpselt samamoodi, et passi on kirjutatud vaid mingisugused numbrid, kuid kes neid enam vaatama peab, kui ajasin mõne nädala ees Eesti Draamateatri lava taga juttu Ita Everiga. Järjekordne «Ivanovi» etendus käis ja Ever ootas oma järgmist lavale minekut.
Eakas daam – või mis daam: Ever oli Avdotja Nazarovna maani kleidis ja kuningannalik! – oli ilmselgelt heas tujus, tegi nalja, rahustas meid nooremaid, et tema küll kunagi kulissitaguseid jutte ajama jäädes lavale hiljaks ei jää, ning rääkis oma uuest tööst, mis jälle suure tekstiraamatu päheõppimist nõuab. Meie teatrilegend on 87-aastane.
Samasse vanus-kohe-üldse-ei-loe-ritta võib panna muidugi ka Kihnu Virve, kes sel nädalal 91. sünnipäeva tähistas.
Meie folklegend andis seega silmad ette USA kantrilegendile Loretta Lynnile, kes neli aastat nooremana andis eelmisel aastal välja uue ja kohe hitiks saanud albumi, kus laulab, et «aeg ei ole veel minna».
Jane Fonda (81) lükkas mulluses filmis «Raamatuklubi» pikalt tagasi Don Johnsoni (69) lähenemiskatseid, lõpuks küll don Juani kirele järele andes. Ja muidu üsna energiavaene film «Mamma Mia 2» läks tõeliselt käima alles lõpus, kui helikopteriga saabus kohale 72-aastane Cher.
Maailm on muutunud ja väita, et «geriaatrilisemaks», oleks neile värvikatele eakatele mõeldes sisuliselt küll õige, kuid see sõna kõlab kuidagi väga valesti, ei saa ega sobi ju kellegi kohta neist tarmukatest kõrgeealistest kasutada sõna «vanur».
Ning mis huvitav: eriti säravaid sädemeid pilluvad just eakad daamid või prouad – kumba sõna valida? –, mis on ju igati loogiline sest naised elavadki meestest üldjoontes kauem.
Ent seni on olnud just vanemad naised need, keda aktiivsest elust on tõrjutud. 60-70-aastased meesjuhid ei ole olnud ega ole ka praegu sugugi haruldased. Küll aga naised tipprollides. Ning mitte ainult tööturul.
Iganenud stereotüübid
Siinkohal tuleb mulle meelde videoküsitlus klipi jaoks, millega soovisime rõhutada, kui väär on meie Eesti tööturul kahjuks levinud stereotüüpne arvamus, et naistöötajad on vanad ehk isegi juba 30-aastaselt (jah, on ka nii arvajaid, kuulsin seda ise!)
Kuid enamik neist, kellega selles videos räägin, tunnistas, et tegelikult ei oska nad öelda, kust on tööandjad selle võtnud, et just naistel saabub «parim enne»-vanus eriti kiiresti.
Vaatasin hiljuti Londonis BBCd, kus mitmed selgelt üle 60-aastased naissaatejuhid Brexitit lahkasid, ning ma usaldasin neid ja nende madalal toonil räägitud elukogenud juttu hoopis enam kui mõne nende printsessivälimuse ja kõrge häälega kolleegi «ma tean juba ka»-hinnanguid toimuvale.
CNNi kauaaegne peaväliskorrespondent Christiane Amanpour (61) märkis, et talle üldse ei meeldinud esmalt, kui ta uue Ameerika avalik-õiguslikus telekanalis PBS alanud saate tutvustuses rõhutati ka tema vanust. «Kuid siis mõtlesin, et ei, see on lahe! Olen 60 ja terve uus peatükk mu elus alles avaneb.»
Jah, meil on teleekraanil särav Reet Linna ja raadiouudistes niisama särav Mall Mälberg – aga kes veel? Ekraan ja eeter võiksid ju peegeldada seda, et nüüd elatakse ja töötataksegi kaugem, ning anda teistele eluvaldkondadele eeskuju, kas pole?
Tundub, et on aeg oma stereotüüpses mõtlemises vanusest, vanaks jäämisest, eakate sõna otseses mõttes kusagile eest ära saatmisest, olulisi korrektiive teha. Eriti naisest rääkides. Eesti rahvastikuprognoos, milles märgitakse, et 65-aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus järgmisel kümnendil kasvab, ei erine teiste arenenud riikide trendist.
Statistikaameti teatel oli 2017. aastal meeste oodatav eluiga Eestis 73,7 ja naistel 82,3 aastat; viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud kuue ja naistel 3,5 aasta võrra, mistõttu on vähenenud meeste ja naiste keskmise eluea vahe.
USAs pole vastavad näitajad ülidramaatiliselt erinevad: meeste iga 76,1 ja naistel 81,1 (eestlannad elavad kauem!).
Ei leidnud küll statistikat Eesti eakate tööhõive kohta, kuid Ühendriikides töötab praegu ligi kolmandik 65–69-aastatest naisest, mida on tublisti enam kui 1980. aastatel, mil neid oli 15 protsenti.
Ja kuigi paljusid sunnib tööl käima karm majanduslik reaalsus – muidu ei ei elaks lihtsalt ära –, on Ameerikas märgatud,et tööl käivad edasi sageli just need vanemad inimesed, kel on kõrgem haridus ja ka sääste, mis lubaksid tegelikult pensionipõlve pidada.
Üks põhjus, miks see nii on, on haritumate soov pikemalt oma päevadele selgemat mõtet anda, aga ka fakt, et vaesematel inimestel on sageli rohkem terviseprobleeme.
Ent statistika statistikaks. Tänapäeva eakad nii Eestis kui ka USAs mõtestavad meie kõigi silme all ümber seda, mida tähendab olla kõrgemas vanuses inimene.
Ning eriti oluline on see (Ameerika sotsiaalteadlaste hinnangul) just naiste puhul, keda seni on lükatud aktiivsest elust kõrvale meestest tunduvalt varem. Kuid mitte enam.