Hääleandja hakkab valijaid ja kandidaate kokku viima Postimehe veebikeskkonnas.

FOTO: Postimees

Hääleandja kasutajal on õigus teada, kas küsijaks on Postimees või «mingit maailmavaadet edendav asutus», kirjutab psühholoog Kenn Konstabel.

2011. aasta riigikogu valimisteks tegid Tartu Ülikooli politoloogid (sh Kristjan Vassil) valijakompassi, mille üks eesmärgiseade oli «poliitiliselt neutraalselt ja inimestele arusaadavalt erinevate ühiskonnaelu põhivalikute sõnastamine». Siin on selgelt välja öeldud, millest tuleb valimiskompassi tehes lähtuda: küsida oluliste valikute kohta, teha seda arusaadavalt ja neutraalselt. Arusaadavuse juurde kuulub loomuliku osana üheselt mõistetavus ning üldkeele (mitte erialaterminite) kasutamine.

Kuidas paistab selles valguses välja Postimehe valimiskompass? Lugesin sotsiaalmeediasse imbunud küsimusi, mille on riigikogu kandidaatidele saatnud Postimees koos Ühiskonnauuringute Instituudiga (ÜI), samuti Martin Möldri selgitusi nende koostamise kohta. Mölder kirjutab, et on eeskuju võtnud varasematest uuringutest, sealhulgas ÜI küsitlustest ning maailma väärtuste uuringust.

Vähemalt viimane on tehtud silmast silma intervjuuna: kui küsitletav jääb intervjueerijale mõistmatu näoga otsa vaatama, siis on viimasel võimalik selgitada. Valimiskompassis sellist võimalust ei ole – küsimusi võib ajalehes selgitada, kuid sellest on vähe kasu, kui selgitusi ei tehta kättesaadavaks kõigile vastajaile.

Näiteks kommenteerib Mölder küsimust «Kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele?»: «See küsimus ei eelda, et on kaks ja ainult kaks valikut – kas karjäär või pere –, vaid püstitab hüpoteetiliselt olukorra, kui peaks selline dilemma tekkima» (vt Martin Mölder, «Kuidas sündisid Postimehe valimiskompassi Hääleandja küsimused?», postimees.ee 25.01). Kuid see hüpoteetiline olukord vajab küsimuse järgi ühtset lahendust kõigi naiste puhul. Ma peaksin suutma vastata kas jah või ei, olenemata sellest, kas hüpoteetilisel naisel on üldse lapsi või mitte, kas tema lapsed oma hüpoteetilise ema karjääri tõttu virelevad hooletusse jäetuna või mitte. Nii võib küsida ja kuidagi saab vastata ka, aga mis kasu sellest vastusest on? Mida mõtleb vastaja, kui ta vastab sellele küsimusele eitavalt? Kas ta arvab, et naised ei peaks tegema karjääri, või mõtleb, et kui juba lapsed on muretsetud, siis tuleks nende eest ka hoolitseda? Me ei tea, sest küsimus on segane ning vastajal ei ole võimalik üle küsida. Nii võib juhtuda, et vastajale, kes avaldas üldinimlikku arvamust, et laste eest tuleks hoolitseda, soovitatakse poliitikut, kes arvab, et naised ei peaks tegema karjääri.

Või teine näide: «kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede». Mölder kirjutab, et see on üle võetud maailma väärtuste uuringust – tõsilugu, kuid originaalis on tegu tabeliga, kus vastaja peab eri ridadel osutama, kui õigustatavaks (justifiable) ta eri elunähtusi (altkäemaks, abort, abielulahutus jne) peab. Originaalküsimus käib niisiis selle kohta, kas abort on õigustatav, st kas leidub tingimusi, mille korral abordi tegijale ei saa teha etteheiteid. Muudetud küsimus tähendab: kas on vastuvõetav, kui inimesed planeerivad oma perekonna suurust abordi tegemisega? Ilmselt on inimesi, kes peavad aborti heaks pereplaneerimise meetmeks, kuid loodetavasti on nad vähemuses nende kõrval, kes peavad seda teatud tingimustel aktsepteeritavaks hädalahenduseks. Esimesed saavad küsimusele vastata, teistega on keerulisem.

Miks on võimalik öelda, et need küsimused (ja veel mitu sellest komplektist) on kallutatud? Sest need panevad vastaja dilemma ette, mis ei pruugi talle sobida. Kui ta tahab öelda, et laste eest tuleks hoolitseda, siis ta peab samas nõustuma, et naistele ei peaks karjäär olema oluline, ja küllap vist ka sellega, et pere ja laste eest peaksid hoolitsema eelkõige naised. Kui ta tahab öelda, et abort on teatud tingimustel vastuvõetav, siis ta peab nõustuma ka, et abort on pereplaneerimise meede. Need küsimused on nagu 1980ndatest tuntud Brežnevi pakid: kui tahad kohvi või mandariine, siis võta ka «Väike maa».

Lõpuks, vastajale on harva ükskõik, kes ja millise eesmärgiga talt midagi küsib (nt kas autovõtmete asukohta pärib oma naine või naabrite hilisteismeline poeg). Aarne Seppel möönab, et ÜI on «pigem mingit maailmavaadet edendav asutus», mille küsitlustes on olnud «täiesti kummalisi» küsimusi (vt Aarne Seppel, «Kui maailmavaade sattub kõverpeeglisse», PM 24.01). Kuid just see instituut saatis laiali küsimustiku riigikokku kandideerijatele; eeldatavasti laekusid neile ka nimeliselt identifitseeritavad andmed. Hiljem on ÜI rolli püütud eitada, kuid mingi roll neil ilmselgelt oli või on. Küsimusi tekitab nii ÜI roll kui ka selle eitamine: vastajal on õigus teada, kas küsijaks on papa Jannseni asutatud leht või «mingit maailmavaadet edendav asutus».

Aarne Seppeli kommentaar:

Kuna Kenn Konstabel esitas kolm vale faktiväidet, siis parandan:

  • Instituut ei saatnud Hääleandja küsimustikku välja. 
  • Insituudile ei ole laekunud ega ka laeku andmeid.
  • Rolli ei ole püütud eitada, küll aga on selgitatud seda.