EKI keelekool: kes me üksteisele oleme

Kristiina Ross
, EKI juhtivteadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viisakus. Foto on illustratiivne.
Viisakus. Foto on illustratiivne. Foto: Poznaika.by

Kas korralikul lapsel tuleks võõrale naisinimesele öelda «tädi» või «proua» või peaks ta pöörduma hoopis kuidagi kolmandat moodi?

Suhtlemise peen süsteem kujuneb erinevate tegurite mõjul ja muutub ajas. Selle üheks osaks on kõnetlussõnad ehk (vikisõnastiku järgi) nimisõnad, «mida kasutatakse isiku kohta austaval pöördumisel üttes või temast austaval rääkimisel, sealhulgas lisandina nime juures», nt austatud preili; vabandage, härra; onu Heino. Suhtlussõnad võivad austuse asemel väljendada ka irooniat või muid varjundeid. Teatud kogukonnas pruugitavad sõnad võivad rõhutada just kõigi võrdsust, näiteks mõne usukogukonna «vend» ja «õde» või nõukogude ajal vältimatu «seltsimees». Viimane on õieti vana ilus eesti sõna, mida tähenduses ’kaaslane’ kasutati juba 17. sajandi piiblitõlkes, aga suhtlussõnana on eelmine sajand andnud talle räige ideoloogilise slepi.

Mingi ideoloogiline vihje peitub kõigis suhtlussõnades, kuivõrd need viitavad neid tarvitava kogukonna väärtushinnangutele. Meie tänapäevased proua ja härra on ühelt poolt nõukogude seltsimehe eitus. Aga teisalt on nad seotud meie veelgi varasema koloniaalminevikuga, olles laenatud saksa suhtlussüsteemist.

Laenulised on ka muud varem kasutusel olnud suhtlussõnad, nagu saksa päritolu tanta ~ tante ja onkel või prantsuse madaam ja musjöö. Mingis ringkonnas mõjusid need kunagi austavana, ent praegu panevad nostalgiliselt muigama. Kõige esimeses eestikeelses säilinud kirjas, mis on pärit 16. sajandi keskpaigast, pöördutakse adressaadi poole sõnadega «mu armas moder». Aga mis suhtumist alamsaksa või rootsi keelest pärit moder ’ema, emand’ selles kirjas täpsemalt märkis, jääb saladuseks, sest kogu selle kirja eestikeelsus on seni mõistatuslik. Mõned ürgrahvuslikult häälestatud kogukonnad on püüdnud juurutada omakeelseid kõnetlussõnu «emand» ja «isand», aga needki ei mõju kõrvalisele kõrvale ei austavalt ega isegi mitte neutraalselt.

Õieti paistab, et ka härra ja proua pole nüüd, kus nõukogude seltsimees juba ohutusse kaugusesse on jäänud, enam neutraalsed, vaid kipuvad kitsalt seonduma just 90ndate aastate õhkkonnaga. Laste ja täiskasvanute suhetes tunduvad nad imelikud, ent ka onu ja tädi pole seal enam enesestmõistetavad. Võib-olla assotsieeruvad need vanemate ja vanavanemate kõrvus veel nõukogude lapsepõlvega. Samas võib ebalus astmestikke kehtestavate kõnetlussõnade kasutamisel olla tingitud ka laiemast suhtlusmalli muutusest, millega püütakse vältida igasuguste hierarhiliste suhete markeerimist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles