FOTO: Repro

Levinud veendumuse kohaselt on me riigikorralduse selgroog just erakondade ideede võistlusele rajatud valitsemissüsteem. Põhiseaduses pole tegelikult selgelt nii öeldud, seega on parlamendil alati valikuvõimalusi küsimuses, kui tugevasti panna rõhku erakondadele ning kui palju kodanike muudele esindustele.

Aastaid on eelistatud mudel olnud «vähe suuri erakondi» ja viimaseks kevadiseks saavutuseks sel teel ainult nelja ehk rekordiliselt väheste erakondade pääs parlamenti.

Selle suuna õigustuseks räägivad erakonnategelased ise, et vaid tugevad erakonnad suudavad teha tähtsaid ja õigeid otsuseid kõigis riigielu küsimustes, väikesed, nn ühe teema või nišierakonnad aga ainult häirivat me arengumudeli tasakaalu, võimendades mingi ühe probleemi ebanormaalselt suureks teiste arvel.

Ideed ideedeks, üks erakonna tugevuse näitaja peaks me vabaturumajanduslikus ühiskonnas kindlasti olema ka majanduslik suutlikkus. Kuid aastaid on avalikult teada, et erakonnad elavad majanduslikult riski piiril või selle taga, on nagu õnnetud palgapäevajoodikud, kes pea kogu värske sissetuleku vana võla katteks kohe peavad ära maksma ja siis jääb veel pisut unustuserohuks.

Võlgu elamine sai moeks juba 2003. aasta riigikogu valimiste eel ning sellest ajast on haiguslikud nähud ainult süvenenud. Erakondade tulude struktuuri võib võrrelda olukorraga, kus riigieelarvest moodustaks 90 protsenti välisabi ning oma maksutuluna läheks kirja vaid saja rikkama kodaniku maksustamisest saadud pisku.

Needsamad parteiarhitektid, kes ei kujuta ette, kuidas saaks riik maksudeta püsti püsida, harrastavad oma mikromaailmas ehk erakonnas aga maksudeta, s.t ainult tasuta lõunatest koosnevat elumudelit, ilma et olukorras midagi konfliktset märkaks.

Nagu lisatud tabelist näha, makstakse erakondades liikmemaksu erakordselt vähe ja juhuslikult ning erakonnad oma majanduslikus toimetulekus põhimõtteliselt liikmemaksudega ei arvesta.

Igaüks ju suudab ette kujutada sissetuleku kõikumist protsendi-paari ulatuses, mis üldist elustiili ja kulutamisharjumusi muutma ei sunni. Samuti oskab iga kodanik, kes kas või ühte seltsi või ühingusse kuulub, erakondades tegelikult liikme kohta kogutavat 1–3 eurot aastas väga väikeseks maksukoormuseks pidada.

Olematu maksusuhe erakonna organite ja liikmete vahel võtab liikmetelt tegeliku võimaluse erakonna poliitika kujundamiseks valimistevahelisel ajal (sest vaid maksja tellib muusika). Mida vähem sõltuvad erakonna aparaadid (rea)liikmetest, seda enam on erakonnad oma juhtkondade taskus.

Teisalt puudub erakondade riigieelarvelise rahastamise üle tõhus avalik kontroll, sest kõigi parlamenti pääsenute ühishuvi on hoida riiklik toetus kõrgel tasemel – nagu on selgelt näha viimaste aastate majanduslanguse aegadel, mil erakondade toetusraha kahanes minimaalselt. Valijate soovid selle summa suurust ei mõjuta.

Võimalik, et riigieelarveline rahastamine polekski probleem, kui erakondade kulutustel oleks selge ja avalikkusele arusaadav põhjendus. Nagu aga värskelt ilmnenud riigikogu kuluhüvitiste väärkasutamise juhtumitest selgub, ei piisa soliidsest toetusrahast ikkagi ning kõverteid pidi püütakse oma propagandakulusid erakonnast väljapoole sokutada.

Kõrvalepõikena, väide, et kuulutuste avaldamine ajalehes (ehk ühesuunaline kommunikatsioon) ongi suhtlemine, on küll seltsimees Suslovi mälestuse vääriline, kuid pole siiski palju palutud, et demokraatliku Eesti poliitikud tänapäeval vanade Moskva kommunistide mõttemallidest puhtad oleksid.

Vaid avalikkuse pidev ja tugev surve võib sundida erakondi oma finantspraktikat muutma. Järgmise aasta rong on küll juba peaaegu läinud, sest vaevalt ükski neljast parlamendierakonnast riigieelarve eelnõusse kirjutatud 5,4 miljonit eurot erakondade toetuseks maha tõmbama kipub (see kulub ju laenude katteks ära ja mõnel jääb puudugi).

Eeldades heauskselt, et see summa on tõesti erakondadele vältimatu miinimum (siiani pole küll keegi suutnud veenvalt põhjendada, miks just sellise summa peab kulutama), võiks hiljemalt järgmiseks suveks seada üles avaliku nõude hakata erakondi riigieelarvest rahastama vastavalt sellele, kui palju nad suudavad koguda liikmemaksu.

Praegu kuulub parlamendierakondadesse orienteerivalt 35 000 liiget. Kui igaüks neist tasuks liikmemaksuna 100 eurot aastas (8,3 eurot kuus), saaks kokku peaaegu 2/3 summast, mis riigieelarve kaudu laekub. Isegi vaid 5-eurone igakuine makse (mis väga paljudes mittetulundusühingutes, sh tuludeta üliõpilaste omades on täiesti tavaline) tooks erakondade kassasse aastas üle kahe miljoni euro.

Jah, alati võib leiduda neid, kel parasjagu liikmemaksuraha pole, ja neid saab ka maksust ajutiselt vabastada, kuid enamasti kipub olema nii, et kel ikka kuus viit eurot vaba raha ei teki, sel pole ka tõenäoliselt mahti ühiskonna üle sügavamalt järele mõtlemiseks ehk poliitiliste vaadete kujundamiseks, kuna olmemurede tapmine röövib kogu energia.

Miks täisriiklik rahastamine erakonnademokraatiale tervikuna ohtlik on, selle kohta veel üks ilmestav näide. Eeldusel, et erakondade tulude-kulude struktuur ja maht pole võrreldes 2010. aastaga oluliselt muutunud, on valitsuserakondade tänavune rahavoog positiivne (tulud ületavad kulusid), opositsioonierakondade oma aga negatiivne. Varasemate kohustuste teenindamisel ollakse täielikus sõltuvuses riigieelarve eraldistest.

Olukord annab Reformierakonnale ja IRLile suurepärase võimaluse opositsiooni pankrotti ajamiseks, sest riigikogus võib häälteenamusega läbi suruda riikliku toetuse järsu vähendamise. Kui Keskerakond ja SDE jääksid ilma ka ainult poolest toetusest, millega arvestades on võlgu võetud, muutuks nende mõlema üleriigilise võrgu tegevus võimatuks.

Valitsuserakonnad aga peavad aasta-paar väiksema toetusega vastu (ja saavad ju hiljem, kui vastased hävitatud, riikliku toetusena vahepealse puudujäägi tagasi võtta). Kui erakondade finantseerimine oleks rajatud põhiliselt liikmemaksudele, ei peaks selline konstruktsioon vett, kuna aga erakonnad on aastaid liikmete arvestusele ja neilt maksude kogumisele läbi sõrmede vaadanud, distsipliin ja harjumus puuduvad, ei suuda liikmeskond äkilisele muutusele toetussumma suuruses reageerida.

Seisukord on haavatav ja ainus, kes saab seda eneseabi korras muuta, on riigikogu ise.

Kaarel Tarand on erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liige. Loos on esitatud isiklikud, komisjonis otsustamata seisukohad.