Lugejakiri: sisimas igatseme, et meie juhid meid armastaks, ja usutavasti tahame armastada ka oma juhte (5)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toompea loss
Toompea loss Foto: Elmo Riig / Sakala

Praegu on Eesti põhiteema, et Eesti inimene ei ole enam kuulatud ja mõistetud. Kui jälgida poliitikute omavahelisi debatte, siis ei osata, suudeta või taheta enam üksteistki ära kuulata ja vastastikuse lugupidamise asemel kõlavad hinnangud, et mitte öelda solvangud üksteise aadressil, kirjutab viie lapse isa, sotsiaalse ettevõtte Sõbralt Sõbrale juht ja Eestis toimuva juhtimiskonverentsi Global Leadership Summit eestvedaja Meelis Kibuspuu.

Küllap teate seda tunnet, et midagi on valesti, aga ei saa täpselt aru, mis on valesti. Mina olen seda tunnet juba mõnda aega tundnud. Üldiselt on ju kõik nagu hästi. Elu Eestis läheb paljude näitajate järgi tõusvas joones, seljataga on D-vitamiinist pakatanud suvi ja muinasjutulisemat talve oleks ka patt soovida. Eestlasena ei oleks justkui põhjust isegi mitte ilma üle enam kurta. Aga ikka on tunne, et midagi on valesti. Mul on tore pere, tähendusrikas töö, lai sotsiaalne võrgustik, tugev tervis – kõik, mida üks õnnelik inimene vajab. Ja ikka on tunne, et midagi on valesti. Võib-olla on keskeakriis? Enne kui ma seda olen valmis tunnistama, tahan siiski välja pakkuda veel ühe võimaluse, miks ma tunnen, et midagi on valesti. See võimalus on seotud riigijuhtimisega Eestis.

Olen jõudnud esimest korda oma elus sellisesse seisu, kus mu südametunnistus ei lase mul mitte ühegi erakonna poolt hääletada. 

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles