Kuus nädalat valimisteni: Martin Mölder: valimislubadustest Suure Looni

Martin Mölder. Foto: Maili Vilson

Sotside, Reformierakonna, Keskerakonna ja Vabaerakonna välja pakutud lubadused on olnud pigem tehnilist laadi, samas EKRE ja Isamaa lubadused on olnud rohkem poliitilised, kirjutab politoloog Martin Mölder.

Kuigi erakondade valimisprogrammid on alles verivärsked, on kampaania kestnud juba mõnda aega. Valimiste jaoks sobilikke teemasid on poliitikud kombanud alates eelmise aasta esimesest poolest ning valimiste eelõhtuks on meil üpriski hea ülevaade mitte ainult sellest, mida erakonnad pakkuda tahavad, vaid ka teatud määral valijaskonna suhtumisest välja käidud lubadustesse.

Viimase poole aasta jooksul on kõik parlamendierakonnad saanud iga kuu võimaluse välja pakkuda üks valimislubadus, mille populaarsust valijate hulgas küsitluste põhjal uuriti (küsitlused on tellinud Ühiskonnauuringute instituut ja need on läbi viinud AS Turu-uuringud). Olen nendest lubadustest ja küsitlustulemustest kirjutanud ka varem, kuid nüüd, poole aasta möödudes, on sellest küsitluste seeriast võimalik teha üldisem kokkuvõte. Kuue kuu jooksul kuus küsimust igalt parlamendierakonnalt, lisaks viimases voorus Eesti 200-lt. Kokku 37 valimislubadust. See ei ole üleliia palju informatsiooni, kuid samas piisavalt, et teatud mustreid märgata. Mustreid, mis aitavad mõista ka teiste poliitikavaatlejate poolt välja toodud üldisemat arengut Eesti poliitikas.

Sisu poolest jagunesid mainitud valimislubadused laias laastus kaheks: «tehnilisteks» ja «poliitilisteks». Tehnilised lubadused puudutasid ennekõike raha või muude hüvede liigutamist – pensionide tõstmist (keskpartei), toetusi lastele (sotsid, keskpartei, Isamaa), maksude langetamist (keskpartei, reformipartei, Vabaerakond) ja igasuguste muude hüvede jagamist. Need on sellised lubadused, millest võiks eeldada, et kõik või vähemalt paljud nendega nõustuvad, sest kes meist ei sooviks rohkem palka, vähem makse ning kõike muud head.

Poliitilised lubadused seevastu puudutavad teatud riigi, majanduse või ühiskonna toimimise mehhanismide muutmist või ümberkorraldamist. Siia läheksid lubadused presidendi (keskpartei) või kohtunike (EKRE) rahva poolt valimise, haridussüsteemi eestikeelseks muutmise (Isamaa ja reformipartei) või pensionisüsteemi muutmise kohta (Isamaa). Võib eeldada, et need lubadused on sellised, mis tekitavad enim eriarvamusi ja debatti. Keegi ei vaidle vastu, et eakate hoolekanne peaks olema parem (sotsid), kuid palju rohkem arutelu tekitab, kas teine pensionisammas peaks olema vabatahtlik või mitte (Isamaa).

Lubaduste laadi koha pealt joonistub erakondade puhul välja kaks juba tuttavat profiili – taaskord ühel pool sotsid ja teisel pool EKRE. Neist esimese kõik kuus välja käidud lubadust olid pigem tehnilist laadi ning puudutasid valdavas enamuses toetusi lastele ja eakatele. Samas olid kõik EKRE lubadused poliitilised, puudutades vastuolulisi teemasid nagu Eesti metsade kaitse, piirikontroll, Vene propaganda piiramine või ÜRO ränderaamistik. Kui nende lubaduste põhjal on midagi võimalik järeldada, siis sotside ja EKRE näol ei ole tegemist mitte ainult ideoloogiliselt, vaid ka poliitilistelt strateegiatelt väga erinevate erakondadega.

Poliitilistele lubadustele keskendus ka Isamaa – küsitluste jaoks esitatud kuuest küsimusest vaid üks puudutas soodustusi lastega peredele ning kõik teised olid pigem poliitilised teemad, nagu näiteks pensionisüsteemi reform, välistööjõupoliitika, kaitsevõime tugevdamine või rahvaalgatuse lubamine. Samas kaks suurt parlamendierakonda, Keskerakond ja Reformierakond, ning kõige väiksem – Vabaerakond – eelistasid sarnaselt sotsidega pigem tehnilisemat laadi lubadusi ning vastuolulisemad poliitilised teemad nende poolt selle küsitluste seeria jaoks esitatud lubaduste hulgast praktiliselt puudusid.

Kui heita pilk lubaduste toetuse jaotusele erakondade valijate lõikes, siis on võimalik eristada neid, mis kõnetavad kõikide erakondade toetajaid samamoodi, nendest, mille puhul toetus mõne erakonna valijate hulgas on kõrgem. Valimiskonkurentsi tingimustes, kus valijad peavad paratamatult ühe erakonna asemel valima teise, on ühtlase toetusega valimislubadused strateegiliselt kahtlase väärtusega. Lisaks kõigele muule ei erista need omaenda toetajaid teistest. Ühtlane toetus näitab, et erakond ei kõneta oma valijaid ei paremini ega halvemini kui igat teist suvalist valijat. Aga kes siis veel, kui mitte omaenda toetajad peaks eelistatud erakonna lubaduse ära tundma ja seda teisest vähemalt natukenegi enam toetama?

Küsitluste tulemused näitavad, et ühtlase toetusega lubadused on olnud eranditult tehnilised. Samas mitte kõik tehnilised lubadused pole saanud ühtlast toetust. Valijate lõikes ühtlase toetusega on olnud kõik sotside selle küsitluste seeria jaoks välja pakutud lubadused. Teistel erakondadel on olnud vaid mõni üksik lubadus, mis erakondade toetajate vahel ei eristu. Ning EKRE valijad paistavad teadvat väga hästi, mis on nende erakonna teemad. Nad toetavad oma erakonna lubadusi selgelt rohkem, teadmata, et need on EKRE valimislubadused. Võib eeldada, et EKRE kommunikatsioon oma valijatega on tugev.

Kirjutasin oktoobris sellest, kuidas erakonnad on hakkama saanud valimislubaduste varjus suuremate narratiivide loomisega («18 nädalat valimisteni. Martin Mölder: identiteediloojad või isikupäratud erakonnad?», 25.10.2018) ning hiljuti juhtis Tõnis Saarts tähelepanu sellele, kuidas EKRE võimekus ja teiste võimetus selliseid lugusid luua võib Eesti poliitikat lähiaastatel fundamentaalselt muuta («Tõnis Saarts: Keskerakond ja Reformierakond loovutavad EKRE-le kaptenisilda», 08.01.2019). See võimetus ja võimekus kumab läbi ka nendest valimislubadustest.

Iga valimislubadus, iga ettepanek, mis avalikkuse ette tuuakse, on potentsiaalselt üks element, millest saaks midagi suuremat ehitada. Kui kõik esiplaanile toodud elemendid on peaasjalikult või tervenisti tehnilist laadi, siis on nendest väga keeruline ühiskonna või valijate jaoks suuremat lugu kokku panna. Nad võivad olla osa mõnest suuremast loost, kuid nad ei saa olla selle loo defineerivad elemendid. Poliitilist laadi lubadused ja ideed võivad küll olla vastuolulised ja tekitada esmalt palju kära, kuid samas on neil ka potentsiaali saada mõne suurema loo defineerivaks elemendiks.

Siinkohal vaadeldud 37 lubaduse puhul on lisaks EKRE lubadustele suuremate narratiivide loomiseks sobilikumat materjali ka Isamaa lubadustes, millest samuti enamik oli poliitilist laadi. Samas Keskerakonna, Reformierakonna ja Vabaerakonna välja toodud enamasti tehnilistest-administratiivsetest lubadustest oleks palju keerulisem kokku punuda valijaid mobiliseerivat Suurt Lugu. Rohkem palka, madalamad maksud, toetused lastele ja pensionäridele – need on lubadused, mida on lihtne ja turvaline anda, kuna nad ei tekita vastukaja. Neid on vaja ning igal erakonnal peab tegevuskavas ka selline tehniliste lahenduste pakett olema ja valimisprogrammid seda endast kujutavadki.

Kuid samas on need lubadused, mis ei saa olla ühe erakonna pikemaajalise poliitilise strateegia võtmeelemendid. Lisaks poliitikaekspertidele oleks iga erakonna kampaaniameeskonnal vaja ka paari head jutuvestjat.