Edward Lucas: lääne valmisolek Putini agressioonile kümme aastat tagasi ja nüüd (7)
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
15. jaanuar 2019, 13:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/15/11716587t1ha6f9.jpg)
Briti ajakirjanik Edward Lucas kirjutab BNSi kolumnis ida-lääne julgeolekust Lumekohtumise valguses.
Kaksteist aastat tagasi kogunes käputäis julgeolekupoliitika eksperte, poliitikuid ja ametnikke Leedu lumisesse Trakai kuurortlinna pidama 24 tundi kestvaid intensiivseid arutelusid. Mul on endiselt alles märkmed sellelt esimeselt Lumekohtumiselt ja kõigilt järgmistelt. Debatt oli sujuv, sisutihe ja kõrget teadlikkust näitav.
2007. aastal tundus väliskülalistele veidrana ainuüksi mõte, et Euroopa julgeolek võiks ohtu sattuda. Vladimir Putin oli pidanud samal aastal Müncheni julgeoleku-konverentsil ähvardava kõne, kuid tulemata olid veel küberrünnak Eestile ja katastroofiline 2008. aasta NATO tippkohtumine Bukarestis, kus Bushi valitsus keeras nässu Ukraina ja Gruusia liitumisvõimalused.
Alliansil puudusid toona sõjalised plaanid Balti riikide kaitsmiseks ja see ei näinud nendeks ka mingit vajadust; jutt territoriaalkaitsest oli tabu. See, et Venemaa tungiks naaberriiki ja annekteeriks selle territooriumi, tundus ebatõenäoline ka Trakaisse kogunenud überpistrikele.
See, et Venemaa tungiks naaberriiki ja annekteeriks selle territooriumi, tundus ebatõenäoline ka Trakaisse kogunenud überpistrikele.
Lumekohtumised on ajapikku teinud läbi vajaliku, kuid kurvakstegeva suuremaks ja struktureeritumaks muutumise, kuigi selle keskne tunnus – otsekohene ja mitteomistatav arutelu – on jäänud. Iga aasta toob uusi nägusid ja uut pinevust. Samas on probleemide kontuurid laias laastus sarnased: peamiselt, kas eesliinil asuvad Euroopa riigid saavad ameeriklasi usaldada?
George W. Bushi valitsuse ajal oli mure selles, et terrorismivastast sõda (kas mäletate veel seda?) peeti transatlantilise sidususe arvelt. Barack Obama valitsusajal keerlesid mured hooletuse ümber seoses «taaskäivitusega» Venemaaga, raketitõrjeplaanide järsu tühistamise ja «suunamuutusega Aasiale».
Donald Trumpi eemaletõukav retoorika toob probleemi veelgi rohkem esile. Faktid on selged: USA sõjaline pühendumus «eesliiniriikidele» pole kunagi olnud suurem, tugevam ja paremini rahastatud. Aga kas ägedaloomuline ja tehinguid armastav president teeks (või säutsuks) kriisi korral vale otsuse? Keegi ei tea. Mõned leedulased mõtisklevad eraviisiliselt ja mitte nii eraviisiliselt, kas Balti riigid ja teised Euroopa liitlased osutuvad ameeriklaste silmis sama kergesti kõrvalelükatavaks kui kurdid Süürias.
Selle saatuse ärahoidmine hõlmab USA jaoks liitlaste asendamatuks muutmist. Lumekohtumise igihaljas debatt puudutab seda, kas eurooplased teevad piisavalt. Kaitsekulutused on 2007. aasta masendavate standarditega võrreldes kahtlemata järsult tõusnud. Leedu poliitikud on saavutanud peaaegu täieliku parteidevahelise üksmeele tõsta need 2,5 protsendile SKTst.
Kokkuleppe selline ulatus tõukub Leedu tugevast julgeolekukultuurist, millest paljud teised riigid võivad ainult unistada. Samuti rõhutab see üht teist tähelepanekut: väliskülalised ei tule enam Lumekohtumisele õpetusi jagama; nad tulevad õppima. Leedu ekspertiisi järele küberasjus, Valgevene, vastupanuvõime, reservväe, infosõja ja teiste kuumade teemade vallas on suur nõudlus. Meie võõrustajad suhtuvad sellesse ehk liiga tagasihoidlikult –tulevastele Lumekohtumistele võiks kasuks tulla kohaliku talendi suurem esiletõstmine selle asemel, et pakkuda väliskülalistele liiga heldelt rambivalgust.
Väliskülalised ei tule enam Lumekohtumisele õpetusi jagama; nad tulevad õppima.
Dilemmasid siiski jagub. Euroopa peab tegema rohkem, kuid ei tohiks kleepida oma jõupingutustele provokatiivseid silte nagu «strateegiline autonoomia» või «Euroopa armee». Väiksed riigid toetuvad mitmepoolsetele raamistikele, kuid sellele USA valitsusele meeldivad kahepoolsed kokkulepped. «Fort Trump» Poolas võib olla õigel viisil rajatuna Balti riikide jaoks õnnistus, aga võib jätta nad ka ohtlikku olukorda.
Kuumim teema Washington DCs on praegu Hiina, mitte Venemaa. Leedulaste ning nende sõprade ja liitlaste ees Euroopas seisev suur töö on näidata Ühendriikide valitsusele, et nad suudavad sellel tundmatul rindel olla abiks, mitte takistuseks. Alustuseks tähendab see kriitilist pilguheitu Hiina toetusega äritegevusele piirkonnas.
Režiimiga seotud elektroonikafirma Huawei kahe Varssavis baseeruva ametniku vahistamine Poola võimude poolt tuli vahetult enne seda, kui Lumekohtumisel osalejad asusid teele lennujaama. See võib olla enne tuleviku kohta.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.