Kogenud diplomaat Tiina Intelmann: diplomaatias on koridorid sageli väga kitsad ja pimedad

Pikaajalise kogemusega diplomaat, praegu Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann tõdeb, et maailmas valitsevad segased ajad – ja just sellistel aegadel on eriti vaja diplomaatiat.

Sel aastal on meil kõigil vaja palju diplomaatiat.

Ühiskonnad üle Euroopa ja maailma – vaadake USAd! – on katki kärisenud. Erimeelsuste üle ei enam ei vaielda, vaid kakeldakse. Pealetungil olevad populistlikud liikumised lubavad aastakümnete jooksul saavutatud konsensuslike lahenduste kohest kirvega hävitamist («Euroopa Liidust välja!») ja uut, rahvale tegelikult meeldivat elu, kus kõik on rikkad, võõraid riiki ei tule ja elu kulgeb traditsiooniliselt ning rahulikult. Teekaardid, kuidas nende paradiisiaedadeni liikuda, tunduvad aga sageli ulmelisena, sest juba rahalises mõttes ei ole ühelgi riigil kohe võtta selliseid summasid, mis lubaks kiirelt rahvale nauditava utoopiani jõuda.

Et need segased ajad üle elada ja mingisugustegi lahendusteni jõuda, ongi vaja proovida läbi rääkida, üksteist kuulata, ühisosa leida.

Diplomaatidele on see tuttav tööriistakast.

Arter vestles uue aasta alguses praegusaja asjadest Eesti ühe pikemaajalise suursaadiku Tiina Intelmanniga.

Tema nimi ei ole ehk paljudele tuttav, ja seda põhjusega – Intelmann on üle 20 aasta olnud diplomaadina Eestist eemal, enamuse sellest ajast meie riigi suursaadikuna. Kuid lisaks Eesti huvidele ÜROs, Iisraelis ja nüüd Suubritannias, on ta esindanud ka Euroopa Liitu Libeerias ning juhtinud rahvusvahelise kriminaalkohtuga liitunud riike. Seetõttu tundub igati paslik, et just tema seisab praegu suursaadikuna Eesti huvide eest Suurbritannias, kus plaanitakse juba kahe ja poole kuu pärast suurt lahutust Euroopa Liidust, mille üksikasjades pole aga seni kokkuleppele jõutud.

Riias Eesti saatkonna hoonel olev mälestustahvel ütleb, et just seal alustas oma diplomaatilist karjääri Ernst Jaakson, meie kõige legendaarsem diplomaat. Sinu töö diplomaadina algas New Yorgis, esmalt meie ÜRO missioonis – toona tegutses see veel samas Rockefelleri keskuses, kus Jaakson juhtis aastakümneid Eesti peakonsulaati, ainsat Eesti Vabariigi tegutsevat välisesindust maailmas kogu okupatsiooniaja vältel. Nii et olite Jaaksoniga igapäevased töökaaslased, ainult et tema oli välislähetuste lõpus, sina alguses. Väga sümboolne!

Nüüd tundub see tõesti sümboolne. Ernst Jaakson ei olnud siis, kui mind New Yorki lähetati, enam meie saadik ÜRO juures, kelleks ta oli saanud kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Küll aga endiselt meie peakonsul, ja ta käis ikka iga päev tööl. Hiljem hakkas vanus tunda andma, aga tol ajal, kui mina New Yorki jõudsin, oli ta veel väga heas vormis. Osa meist olid siis väga noored, ja kui Jaakson rääkis, kuidas asjad Eesti välisteenistuses varem käisid, ei pööratud sellele nii suurt tähelepanu, kui oleks pidanud. Nüüd on kahju, et seda ei teinud, aga noore diplomaadina oli ikka kiire. Jaaksoni jutud olid alati väga huvitavad, oleks võinud tema kuulamiseks rohkem aega võtta ja kõike meelde jätta.

Midagi sellist ta diplomaaditöö kohta ju ometi ütles, mis meelde jäi?

Viimastel aastatel tundis Jaakson muret, et me oma nooruse uljuses midagi New Yorgi arhiivist ära ei kaotaks. Oma vanuses tunnetas ta möödunu väärtust tuleviku tarbeks. Samal ajal, kui meie aina tänases päevas rassisime, armastas Jaakson näidata vanu fotosid. Tihti saatis tema jutte tõdemus, et kõik fotol olijad peale tema on juba siit ilmast lahkunud.

Ka meie sinuga saime tuttavaks siis, 1995. aastal New Yorgis, ja oleme sellest ajast sinasõbrad. Ma mäletan, et samal aastal tegin oma esimese suure, kolmeosalise dokumentaalsaate ETV-le, see rääkis ÜRO 50. aastapäevast. Mul on meeles, kuidas sa ütlesid ÜRO peakorteris, et sealsed koridorid on küll väga valgusrikkad, aga ainult näiliselt, tegelikult on diplomaatia koridorid nii ÜROs kui ka mujal sageli üsna kitsad ja pimedad. Arvad sa tänapäeval samamoodi?

Võib-olla ei ole ka poliitikas vaja alati teada, kuidas seda … no vorsti tehakse. Kui vorst lõpuks valmis saab, siis lihtsalt söö seda. Diplomaatias on väga raskeid hetki ja mõnikord on parem mitte teada, kuidas ühe või teise kokkuleppeni jõuti. Selles mõttes on koridorid tõesti vahel väga kitsad ja pimedad.

Nüüd hinnatakse maailmas üha enam jõudu, populistid lubavad kiireid lahendusi ja väidavad, et mingit diplomaatiat ei olegi – kas sina usud ometi, et just diplomaatia on see vana hea, aastasadade jooksul ära proovitud viis, kuidas keerukaid küsimusi lahendada?

Usun tõesti, et enne kui hakata jõudu kasutama, tuleb istuda laua ümber ja rääkida. Diplomaatial on jätkuvalt oma roll. Ka poliitikas ei saa ainult enda üleolekut kasutada, pead rääkima. Seda on jätkuvalt vaja.

Diplomaatia ei paista ju kuhugi kaduvat, sadade riikide tuhanded diplomaadid töötavad saatkondades üle maailma. Tavakodanikena me nende tööd enamasti ei näe, kuigi seda kõike tehakse ju lõppkokkuvõttes meie endi huvides.

Loomulikult. Kuigi ma arvan, et tegelikult ikka näeme, kui ainult tahame vaadata. Euroopa Liit on ju ka puhas diplomaatia, just see seal iga päev riikide vahel toimub.

Alles mõni nädal tagasi nägime suurdiplomaatiat selle täies ilus, nimelt kinnitas absoluutne enamik maailma riike Poolas taas, et soovib Pariisis 2015. aastal sõlmitud kliimaleppe ellu viia. Vaatasin Poola arutelude alguses BBCd, kus teatati, et erimeelsusi on väga palju, ometi jõuti peaaegu kogu maailma riike – tõsi, mitte küll president Trumpi juhitud USAd – rahuldava kokkuleppeni. Diplomaatia ime!

Poolas toimunu peegeldas väga hästi seda, mis toimub iga päev ÜROs, seal ongi koos kogu maailma riigid, et otsida ja leida lahendusi. Ka siis, kui esialgu tundub, et mingeid kompromisse ei olegi võimalik saavutada.

Oled kaua aega ÜRO juures töötanud, palun räägi, kuidas selles pidevalt kriitika all organisatsioonis tegelikult maailma huvides kompromisse otsitakse.

ÜRO on ju selleks, et lahendada globaalseid probleeme, ja väga sageli ongi alguspunkt selline, et kõigil on asjast täiesti omamoodi arusaamine. Kuidas hakata liikuma mingisuguse ühisosa leidmise poole, selleks on oma metoodika. Aga et sellest aru saada, tuleb hakata nägema organisatsiooni seestpoolt. Kui ma esimest korda ÜRO juurde tööle läksin, siis vaatasin ka, et kõik käib seal nii aeglaselt, inimesed muudkui räägivad ja räägivad. Vaatasin ÜROd kriitiliselt ja stereotüüpidest lähtudes. Nüüd saan aru, et vahel ongi vaja väga pikalt rääkida, et leida ühisosa ja lõpuks milleski kokku leppida.

Ütlesid, et on lausa oma metoodika, mille järgi hakata sellest eri häältel rääkimisest ühisemalt laulvat koori moodustama. Kuidas siis?

Tihtipeale on nii, et kui alustatakse mingit suurt protsessi, moodustatakse näiteks nn tarkade meeste kogu või palutakse prominentsetel või ka endistel poliitikutel sõnastada probleem, mida soovitakse lahendada; koostatakse selle kohta raport. Edasi hakatakse vaikselt vaatama, kas nendes seisukohtades, mida riigid tagasisidena väljendavad, on mingi ühisosa, mida saaks hakata edasi arendama. Teinekord tehakse siis järgmine raport, kus pakutakse ehk kolm-neli varianti, millised võiksid olla lahendused. Ja siis lastakse riikide diplomaatidel jälle arutada. Aga kui hakkavad toimuma otsesed läbirääkimised konkreetse teksti üle, siis vaadatakse, milles on suudetud varem kokku leppida, pannakse kõik need sõnad ja lepped kokku ning seejärel hakatakse arutama selle üle, milles võiks edasi liikuda. Igaüks püüab sisse panna oma mõtteid ja oma sõnu. Lõpuks kujunebki selline tulemus, mis kedagi täielikult ei rahulda, kõik on parasjagu õnnetud, aga vähemalt me teame, et teatud edasiminek on toimunud, me ei ole andnud loobumisvõitu ja järgmine kord astume veel sammukese edasi. Tihtipeale on neis lõppdokumentides ka sõnu, mis meile üldse ei meeldi, kuid me peame need lihtsalt alla neelama selle mõttega, et andsime ju endast maksimumi, aga kui me milleski kokku leppida ei suuda, no siis tulebki sõda või pidurdamatu kliimasoojenemine.