Tööline.

FOTO: Phil Noble

Tänases Eestis on meil puudus kvalifitseeritud oskustöölistest – haritud, initsiatiivikatest ja vastutustundlikest noortest, kirjutab ettevõtja ja Keskerakonna nimekirjas riigikogusse kandideeriv Jaan Toots. 

Aastatuhandeid on see ikka nii olnud, et kirjatundjaid, õpetlasi ja juhte on tunduvalt vähem kui neid, kes päevast päeva teevad tavapärast vajalikku tööd. Nimetagem neid tublisid inimesi siis oskustöölisteks. Ütleb ju vana laulusalmgi: meistrid, sellid, õpipoisid auga halliks minna võisid... Kahjuks on viimasel ajal järjest enam puudus just nendest samadest oskustöölistest. Üha rohkem tuleb aga juurde kõrgharidusega noori, kel üsna raske, et mitte öelda võimatu, on leida erialast tööd.

Diplomiga töötu

Ilmselt on juba aastakümneid tagasi midagi meie mõtlemises ja arusaamades pea peale pööratud. Kuskilt on tulnud arvamus, et edukaks olemise ja elus hästi toimetulemise ainuvõimalikuks eelduseks on kõrgharidus. Paljud vanemad suunavad järjekindlalt oma võsukesi keskkooli ja seejärel kõrgharidust omandama, sealjuures andmata endale aru, et nende lapsukesed ei tea veel isegi, millist elukutset nad valida sooviksid. Pahatihti ei ole võimalik ka meelepärast eriala õppima minna ja siis püütakse sisse saada ükskõik, millisesse teaduskonda, kus konkurss väiksem. Ikka vaid põhjusel, et hiljem oleks diplom taskus. Mis aga selle diplomiga peale hakata, sellele ei mõelda. Tulemuseks töötud noored, kes omandanud küll kõrghariduse, kuid tööturul neil kohta ei ole.

Statistikaameti andmete põhjal lõpetas 2017. aastal kutsekooli 8561 õpilast, neist 2172 keskhariduse baasil. Kõrghariduse omandas 9843 noort. Lisaks teatud arv erialata gümnaasiumi lõpetanuid. Arvud näitavad selgelt, et midagi on paigast ära. Peame arvestama tööturu vajadusi, keda vajavad tööandjad. Sellest johtuvalt julgen kindlalt väita, et tänases Eestis on meil puudus kvalifitseeritud oskustöölistest – haritud, initsiatiivikatest ja vastutustundlikest noortest.

Kutseõpe tuleb tõsta ausse

Oleme harjunud ennast kiitma ja ikka kordama, et Eestis on parimad võimalused hariduse ning kutse omandamiseks. Kui nii, siis tuleks meil muuta suhtumist kutseõppesse ja taas ausse tõsta õpipoiste, sellide ja meistrite staatus. Ehk tasuks mõelda peale põhikooli lõpetamist kutse omandamisele, milleks kutsehariduse süsteemis kulub üldjuhul kaks kuni neli aastat. Seejärel töötada veidi aega omandamaks praktilisi kogemusi. Kui ikkagi on tõsine soov edasi õppida, siis miks mitte alustada kõrgkooli õpingutega veidi küpsemana. 

Ma ei väida, et kõrghariduse omandamisel pole mõtet. Kindlasti on. Kuid soovin, et nii lapsevanemad kui noored ise teadvustaksid endale, mida ühe või teise taseme haridusega hiljem peale hakata. Kas valitud eriala ka leiva lauale toob ning on motiveeriv ja tulevikus väljakutseid esitav. Peamine on leida oma isikuomadustele parimat rakendust pakkuv eriala. Õppimise ja õigete valikute tegemise juures on oluline märgata võimalusi ja otsida nutikaid lahendusi, sest olukord majanduses muutub pidevalt. 

Vanasõna ütleb, et nimi ja amet ei riku tegijat. Seepärast soovin kõigile lastevanematele südamele panna – mõelgem oma lapse isikuomadustele ja aidake tal teha õige otsus tulevaseks eluks. Head noored, mõtisklege, vaagige, pidage nõu, et jõuda selgusele iseendas ja koguda piisavalt infot töömaailmas toimuva kohta. Ja alles siis langetada kaalutletud otsus, millest sõltub teie edasine käekäik.