Karikatuur 31.12

FOTO: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

Mööduv aasta oli meeliülendav. Pidulikkusega looritatud. Eesti riigil täitus tänavu sada aastat iseseisvuse väljakuulutamisest. Nii see sündmus ise kui ka sellele pühendatud pidustused ühendasid rahvast. Erimeelsused kadusid. Saime koos uhkust tunda, nii enda kui rahva kui ka riigi saavutuste üle.

Meil on läinud sel aastal hästi ka materiaalselt – selgi on oma osa päeva helgemaks muutmisel. Majanduskasv on korralik. Töötute arv püsib väike. Sissetulekud on kasvanud. Suurepärasest meeleolust hoolimata on aga õhku jäänud palju küsimusi, mille üle on meil tõsised vaidlused veel ees.

Millal juhtus nii, et me enam üksteist ei kuula, vaid kasutame oma seisukohtade väljendamiseks provokatsioone ja jõudu? Millal hakkasime pimesi järgima anonüümseid sotsiaalmeediakasutajaid või usaldama kahtlasi veebilehti, mille sõnumeid mõned huvigrupid oma eesmärkide saavutamiseks jultunult võimendavad, küttes rahvast üles?

On tekkinud selgete piiridega leerid. Meie ja nemad. Rahvas pole enam ühtne.

Eesti Vabariigi poliitilise kultuuri ajaloos on olnud musti hetki. Novembris olime taas ühe sellise tunnistajaks. EKRE korraldatud ÜRO rändekokkuleppe vastane miiting väljus organisaatorite kontrolli alt. Tribüünile trüginud eurosaadik Indrek Tarand, kes kandideerib kevadistel üldvalimistel sotside ridades, tõmmati sealt jõuga maha ja lohistati minema. Mida see ütleb meie kohta? Kas see on tõesti viis, kuidas me väikerahvana asju peaksime ajama?

Tõsi, migratsiooniga seotud probleeme ei pea kalevi alla peitma. Aga toogem siinkohal ka siis faktid esile. Eurostati andmetel taotles 2013. aastal Euroopa Liidus liikmesriikides asüüli kokku üle 400 000 inimese. 2015–2016, rändekriisi tipphetkel, oli see näitaja umbes 1,3 miljoni peal. Ning 2017. aastaks oli taotluste arv vähenenud 705 000-le. Zsolt Darvas Bruegeli mõttekojast on uurinud migratsioonitemaatikat. Tema uurimusest tuleb välja, et pingelise olukorra haripunktis – aastatel 2015–2016 – rahuldati napilt rohkem kui pool asüülitaotlustest, üle Euroopa keskmiselt 56 protsenti. Ja 44 protsenti lükati tagasi. «Viimasel ajal on tagasilükkamiste osakaal tõusnud, aktsepteeritakse laias laastus kolmandikku avaldustest. Selgelt üritavad võimud välja sõeluda ehtsad pagulased ja tagasi lükata need, kes pole valmis,» ütles analüütik Postimehele kuu alguses.

Ehk kuigi Euroopas on rändekriis kontrolli alla saadud, kasutavad mõned jõud alatult hirmu ära ning võimendavad seda.

Meil on tegelikult muid, tähtsamaid küsimusi, millele ühiskonnana vastused peame leidma. Selline lahmimine, nagu nägime Toompeal, ei ole kindlasti Eesti rahva huvides. Meil ei ole mõtet minna üksteisele kõri kallale. See on kõige otsem tee Eesti ja eestluse elujõu kustutamisele.

Aga kuidas saaksime sellest näilisest ummikteest edasi minna ja pidada meie ühiskonnale olulisi debatte? Selleks tuleb suuta oma ideesse mitte fanaatiliselt uskuda. Mida fanaatiline uskumine kaasa toob, nägime Jevgeni Ossinovski ja tema juhitavate sotsiaaldemokraatide avantüüri puhul, kui nad tõstsid alkoholiaktsiisi. Tulemus kujunes kontraproduktiivseks: raha läks Lätti, aga tervisekahju tuli Eestisse. Suurt ohoo-efekti sel asjal polnudki. Me ei saa niimoodi väga kaugele purjetada.

Mõttekoht on siin ka poliitikutel. Kui võimuliit ei suuda langetada otsust, kas toetada ÜRO ränderaamistikku või mitte, toob see otsustamatus ühel hetkel kaasa palju teravama arutelu ühiskonnas. Selliseid asju ei saa lubada. Keskerakonna esimehel, peaminister Jüri Ratasel oli võimalus panna asi valitsuses hääletusele, aga ta ei teinud seda. Kui oleks teinud, saanuks asi korda. Selle asemel nägime rahva polariseerumist, aga ka valitsuskriisi. Meil on vaja rohkem julgust, otsustavust ja sihikindlust riigi tasandil.

Lähenevate valimiste valguses tasub veel märkida, et 2018 oli tegelikult ka suurte maalihete aeg Eesti poliitikas. Kaja Kallasest sai Reformierakonna juht. Lootused talle oli suured – veel aasta alguses nautis oravate partei suuremat toetust, kui oli kahel populaarsemal valitsuserakonnal kokku. Nüüd on olukord juba teine. Kaja Kallase otsus jätta koalitsioonile liiga palju ruumi ja suutmatus kanda opositsiooniliidri rolli andis mitmes valdkonnas EKRE-le võimaluse särada.

Kaja Kallase nõrkusest on kasu saanud ka peaministrierakond. Juhtunud on see, et pikalt põlu all olnud Keskerakond tundub teistele parteidele hea variant, kellega võiks tulevikus valitsust moodustada. Jah, pealtnäha on mingid muutused erakonnas ja selle juhtimises toimunud, aga kui vaatame, mis toimub Keskerakonnaga juhitavate kohalike omavalitsuste munitsipaalmeedias, millele viitas ka riigikontrolli audit, tuleb tõdeda, et olukord on endiselt nutune. Näeme, kuidas asju kasutatakse jätkuvalt enda (poliit)huvides ära. Ka koostöölepingust Ühtse Venemaaga pole ikka veel lahti öeldud.

Turbulentsed ajad on ka välispoliitikas. Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide jätkuv kaugenemine teineteisest teeb muret. Eesti huvides oleks, et see side oleks võimalikult tugev. Meie julgeolek sõltub paljuski superjõust teisel pool suurt lompi.

Ka Angela Merkeli otsus, et see jääb tal viimaseks ametiajaks Saksamaa liidukantslerina, on meile halb uudis. Tegemist on lääne väärtuste eest seisva otsusekindla riiginaisega, kelle sõnal on (veel) kaalu. Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaale Ukrainas tekitatud kriisi tõttu on paljuski Merkeli teene. Kremli-meelsete skeptikute veenmine nii sise- kui ka välispoliitikas on üks suur vaevarikas töö. Kelle poole peaks Euroopa uue ohu korral vaatama, on lahtine. Prantsusmaa president Emmanuel Macron, keda paljud peavad uueks lääne väärtushinnangute eest seisjaks, ei kanna seda rolli välja. Korratused tema oma kodumaal nõuavad lihtsalt liiga palju aega ja tähelepanu.

Olukord meie ümber on pidevas muutuses. Loota, et ärevad ajad lähevad ise mööda, on ilus, aga naiivne. Me ootame erakondadelt, et nad sõnastaksid, millised pikemad perspektiivid meid ees ootavad. Meil peab olemas olema plaan – aga suuremate ideede jaoks. Meil ei ole aega näägelda omavahel mõttetute asjade pärast. Peame erinevused selja taha jätma ja tegema koostööd. Seda ka välispartneritega. Sel rajal liikudes on hea võtta vastu ka 2019. aasta.