Postimehe kaasautorite esiviisik: millised olid 2018. aasta kõige olulisemad sündmused maailmas? (4)
31. detsember 2018, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe kaasautorid valisid välja tänavused kõige olulisemad sündmused maailmas. Allolevas nimekirjas on välja toodud viis enim hääli saanud sündmust koos põhjendustega.
5. koht
Facebooki skandaal seoses Cambridge Analyticaga
Erki Loigom:
Facebook loodi kassipiltide jagamiseks. Aeg oleks minna tagasi võimalikult juurteni, sest vaid tehnilisest platvormist on saanud teine maailm meie maailma sees, millel on hoomamatu võim kõigutada valitsusi ja reegleid, tuua tänavale inimesi, algatada ja lõpetada sõdu. Lisaks luua globaalseid ja piirkondlikke mullitaolisi foorumeid, kus lastakse lendu hämmastavas koguses viha, valet ja ohtlikke algatusi. Facebook koos teiste seesuguste platvormidega on muutnud koduseks tarbimiseks mõeldud maakeelsed vägimõtted avalikeks tegevusplaanideks. Kui lisada siia kaduma kippuv reklaamitulu sõltumatu ajakirjanduse elushoidmiseks, tundub, et Mark Zuckenbergist saab esimene päris maailmavalitseja. Üha enam inimesi samas loobub sotsiaalmeedias mõttevahetustes osalemast. Keset raju sõnasõda soovitan postitada kassipilte – mõjub nii vasak- kui ka paremliberaalidele, sorosistidele, rahvuslastele, globalistidele, punastele tolerastidele ja ehk kõige õigemale eestlaselegi. Hoog maha!
Mihkel Mutt:
See on jäämäe nähtav osa või laviini algus. Inimeste usk oma andmete kaitstusse on saanud järjekordse hoobi.
Mart Raudsaar:
Facebooki asutaja ja suuromanik on sellel aastal pidanud nii Ameerika Ühendriikide kui ka Euroopa Liidu institutsioonidele aru andma, millist rolli etendab Facebook valeuudiste levitajana ja valimiste mõjutajana. Sellel aastal käisid mu tuttavad Hispaania kirjastajad Facebooki peakorteris ning seal räägiti umbes sellist juttu, et nüüd tegeleb valeuudiste jälgimisega neil 15 inimese asemel 30 inimest.
Raul Rebane:
Maailm teadvustas, et Facebook ei ole ainult positiivne, vaid sisaldab suuri probleeme.
...
4. koht
Castrote ajastu lõpp Kuubal
Andrei Kuzitškin:
Olgu uuesti ära märgitud, et Castrote võim Kuubal sai alguse 1959. aastal, kui USA soosikule Fulgencio Batista režiimile tehti eduka sissisõjaga lõpp. Kuubast sai siis esimene sotsialistlik riik lääne hemisfääris. Aastal 2006 hakkas Fidel Castro võimu järk-järgult oma vennale Raúlile üle andma, kuni lahkus 2008. aastal lõplikult areenilt. Viimase kümne aastaga on Raúl Castro viinud ellu palju muudatusi, mis on kuubalaste elu kolossaalselt muutnud. Ja nüüd tänavu ilmselt ikkagi kõrge ea tõttu pidi Raúl Castro (87 aastat) ametikohalt taanduma. Aga ikkagi on vara rääkida Castrote ajastu täielikust lõpust saareriigis. Kuuba elanikud nimetavad muudatusi «järjepidevuseks». Kuuba uus põhiseadus, mille riigi parlament 23. detsembril heaks kiitis, mingil määral laiendab kodanike õigusi ja tunnustab eraomandit, ent sellegipoolest on sotsialismi tunnustatud riigi peamise arengusuunana, jätkuvalt eelistatakse riigiomandit ja kommunistlikule parteile jäetakse alles tema eelisseisund. Muide, Fidel Castrol on arvukal hulgal järglasi (ametlikult seitse järglast ja üle 50 vallaslapse). Seega, me ei saa välistada, et kunagi tulevikus figureerib Kuuba poliitikas keegi Castro-nimeline mees või naine.
Erki Loigom:
Kuuba edasine areng pärast Castrote inimkatseid, mis tänu viljakale kliimale ja välisvaenlase olemasolule olid valitsejate vaatenurgast edukad, toob tõenäoliselt ohtralt segadusi. Sillaehitajaks nimetatud Raúl Castro suutis vähese ajaga palju – Kuuba muutus avatumaks. President Miguel Dίaz-Canel on näidanud ohtrate, kuid esialgu ideoloogiliste liitlaste juurde tehtud välisvisiitidega avatusele suunatud poliitika jätkamist. Uutele liidritele jääb siiski tohutu kogus kümnete aastate jooksul kogunenud lahendamata probleeme, millega edukalt hakkama saada tundub võimatu. Kuubal süveneb ebavõrdsus ning vaatamata sotsialistlikule retoorikale kihistumine kiireneb. Castrote aja kohta tekib nõukanostalgialaadne võltskujutelm, mida uutele valitsejatele pidevalt meenutama hakatakse. Nurga taga on ootel Hiina.
Raul Rebane:
60 aastat vendade valitsemise lõpp toob saarele ja kogu regioonile kaasa suuri muutusi.
...
3. koht
Taliolümpiamängud Pyeongchangis
Erki Loigom:
Lisaks spordimaailma absoluutsele tippsündmusele andis mängude toimumispaik ja ajastus suurepärase tõuke järjekordsele katsele parandada kahe Korea suhteid. Vähem kui aastaga on toimunud tippkohtumisi, mida pole nähtud aastakümneid või mitte kunagi. Lõuna-Korea president on avanud akna väga intensiivselt, kuid kes lõpuks n-ö võitjaks jääb ja alanud protsessidelt koore riisub, saame öelda aastate pärast. Kõik osalised saavad praegu näidata end võitjate või eestvedajatena, kuid usalduse ehitamise aeg hakkab mööda saama ja päriselu nõuab päristegevusi.
Ivan Makarov: Ilus spordisündmus, kuhu riikliku dopingusüsteemiga Venemaalt olid lubatud vaid meldooniumist määrimata mainega sportlased.
Mihkel Mutt:
Põhja- ja Lõuna-Korea sümboolne ühisesinemine, mis võib, aga ei pruugi jäädagi sümboliks.
Ene Pajula:
Võiks olla ja võib-olla peakski olema aasta (rõõmsaim) sündmus, aga kas keegi üldse mäletab seda veel? Kas asi on selles, et meie ei saanud sealt suurt midagi?
...
2. koht
/nginx/o/2018/06/12/7895880t1h0a8c.jpg)
Donald Trumpi ja Kim Jong-uni kohtumine
Erkki Bahovski:
Ehkki see oli esimene kord, kui USA president kohtus Põhja-Korea liidriga, on praeguseks selge, et kohtumine oli pigem sümboolse tähendusega. Reaalseid samme Korea poolsaare tuumavabaks muutmisel pole järgnenud.
Ivan Makarov:
See näis uskumatu, nagu mõne ulmepõneviku episood või ameeriklaste maandumine Kuul 46 aastat tagasi. Aga toimus siiski ja vaatamata pessimistlikele hinnangutele ei ole tollest ajast peale otseseid tuumaähvardusi Korea diktaatori poolt tulnud.
Tarmo Pikner:
Korea sõja lõpp on lähedal. Põhja-Korea tuumataltsutamine ning suhete soojenemine Lõuna-Koreaga ja USAga vähendab pingeid nii Aasias kui ka kogu maailmas.
Mart Raudsaar:
USA presidendi Donald Trumpi ja Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni kohtumine Singapuris 12. juunil päästis vähemalt mõneks ajaks maailmarahu. Konflikt Korea poolsaarel tundus juba möödapääsmatu ning kindlasti vähkresid paljud Lõuna-Korea inimesed mõnda aega unetult. Teisalt, tõenäoliselt on Põhja-Korea võimsus rohkem näiline kui tegelik; kuid nende tuumarelvadega tuleb arvestada.
Olev Remsu:
Ma pole siiamaani aru saanud, kas Kim Jong-un petab maailma (kaldun seda uskuma) või soovib ta ausalt suhteid parandada, riskides tõe avalikuks tulles ning rahva pahameele puhkedes võimust ilma jääda.
...
1. koht
Kertši väina kriis
Erkki Bahovski:
Venemaa on keeranud Ukraina konfliktis tuure juurde, sekkudes nüüd sõjaliselt lausa avalikult, oma lipu all. Konfliktile tuleb liita ka Ukraina kiriku eraldumine Moskva alt.
Erkki Loigom:
Venemaa vahelejäämised Suurbritannias (Skripalide mürgitamine) ja Balkani poolsaarel (seotus Montenegro riigipöördekatsega, Sprska Vabariik, huvid Makedoonias) ning sisuliselt online’is edastatud mahlakas ülekanne «Kertši regatilt» oma lipu all paljastas Moskva pale sellisel määral, et tagasiteed ei ole. Kui Euroopale ei piisa neist signaalidest mõjuvate järelduste tegemisteks, mida siis veel vaja on? Idasakslase kogemusega Mutti Merkeli vahetus ei pruugi Euroopa Venemaa-tundmist üldse mitte parandada. Seni kuni energiakandjate tarneid või finantsturgudel tegevusvabadust ei piirata, Moskva pisaraid ei usu.
Ivan Makarov:
Maailmale äärmiselt ohtlik intsident, mis hajutas viimased kahtlused Vladimir Putini kavatsuste suhtes. Suur sõda oli juuksekarva kaugusel, kuid läänemaailm reageeris ootuspäraselt: ohati, laiutati käsi, toriseti veidi ja jäeti asi sinnapaika. Nord Stream 2 on ju tähtsam kui rahvusvaheline õigus ja mõne riigi territoriaalne terviklikkus. Come on, Vladimir, come on!
Ene Pajula:
Midagi head see ilmselt ei tõota.
Tarmo Pikner:
Venemaa tõestas taas, et on agressiivne impeerium, selleks ta ka jääb ja sellisena peame teda lõplikult võtma ning ülejäänud maailmale selle selgeks tegema.
Mart Raudsaar:
Venemaa agressioon Ukraina vastu paraku jätkub. Samm-sammult üritatakse Ukraina küljest hammustada uusi tükke ning tekitada riigis sisepoliitilist segadust. Ukraina rahvuslik uhkus on aga ärganud ning võrdlen seda sündmustega Suurbritannia Ameerika kolooniates 18. sajandil. Ukraina sündmustest oleneb ka meie turvalisus ja rahu Euroopas, kuid potentsiaalselt on tegemist kontinendi juhtiva riigiga.
Kaire Uusen:
Ida-Euroopa vaatab suurema hirmuga Mustal merel toimuvat kui seda, mis toimub näiteks Prantsusmaa tänavatel Macroni poliitika vastu meelt avaldades.