Urmas Jaagant

FOTO: Postimees.ee

Kuula artiklit

Mõni hommikuste telesaadete teema päeva alustuseks: karusnahad on töödeldud mürkidega, mis teevad palju halba; kunstkarusnahad on ka halvad, sest see on plastmass; milline peavalu on migreen ja kas sul võib see olla? Kas tuleks olla vegan ja olla maailma vastu hea? Olge liikluses eriti ettevaatlikud, sest tuli lumi, mis on libe. Te viskate ära liiga palju toitu, mis on vale, samas, mis juhtub, kui süüa toitu, mille «kõlblik kuni» on üle läinud.

Nimekirja lõpust on puudu vaid teema, kus küsitakse stuudiosse kutsutud spetsialistilt, miks ometi kasvab ärevushäiretega inimeste arv. Aga mis imestada, kui igast kanalist korrutatakse meile pidevalt, kuidas me elame iga alanud päeva valesti, veel enne kui oleme lõpetanud esimese hommikukohvi. See kohv polnud tehtud keskkonnateadlikult toodetud ubadest, ega ju?

Veel enne kui asud manustama tööstressi, on sulle selgeks tehtud, et õigesti elav ühiskond tahtnuks tegelikult, et jäänuksid voodisse. Kuskil on justkui maailm, kus tehakse kõike õigesti ja paremini, aga sinna tuleb alles pääseda. Enamasti läheb nii, et teed ühe asja õigesti, kuid teise kohe valesti. Viisid kasutuna seisvad riided taaskasutusse. Diiselmootoriga autoga muidugi. Võibolla ostsid pärast head tegu ka ühe kohvi, polüstüreenist topsis, selle kolmeeurose.

Suured muutused algavad igast üksikust inimesest ja loetletud probleemid koos oma sadade kaaslastega on tõesti olulised. Ent järsku piisaks, kui elada nii, et kasutad kõike enda ümber mõistlikult, aga jätad endale ka võimaluse olla inimene. Kas liikluses ettevaatlik olemine pole mitte niikuinii mõistlik käitumine, ka ilma korduva meeldetuletuseta?

Siia sobiks hästi õpetus, mida kordavad maailma liidrid ja julgeolekujuhid pärast terrorirünnakuid: olge ettevaatlikud ja mõistlikud, vältige liigseid riske, aga ärge jätke elu elamata. Ilmselt ei mõju inimesele hästi ka pidev teadvustamine, et peaegu igal sammul on ta teinud vale valiku ning kõik suured ja vajalikud muutused ühiskonnas ootavad kannatamatult käekella kiigates vaid veel tema järele, et ta muudaks ennast.

Võibolla oleks parim lahendus võtta igaühel meist eesmärgiks valida välja üks endale kõige olulisem mure väljaspool oma igapäevast elu ja tegeleda sellega jõukohaselt. Kõigi leemurite, plastiliikide ja geneetiliselt muundatud viljapeade pärast ei jõua üks inimene ära muretseda.

Jerome K. Jerome kirjutab raamatus «Kolm meest paadis», kuidas iseendale entsüklopeedia abil kõik sealsed diagnoosid (peale põlvekedra paistetuse) pannud peategelane saab arstilt retsepti ühenaelasele biifsteegile ja pindile õllele märkusega mitte koormata oma pead asjadega, millest ta midagi ei taipa.