Vilja Kiisler.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Kuula artiklit

Jüri Ratase ja Keskerakonna võimule saab lõpu teha kas majanduslik kolakas või ülbeks minemine – või siis saab neist kõrini, nagu sai Reformierakonna pikast võimuolekust – nii et ülbeks minemine on kriisist suurem oht.

Inimesed ootavad valitsuselt enamasti asju, mis suuremalt jaolt tema võimuses ei ole. Nad tahavad, et neil oleks tööd, leiba ja raha tsirkuse jaoks. Nad tahavad, et katus oleks pea kohal, riie seljas ja meel hea, st lahutatud (et meelelahutamise asemel võiks meelt hoopis koondada, tuleb pähe vähestele). Sellepärast lubavad kõik erakonnad valijatele tasuta lõunaid ja rohkem raha kätte. Leht võib iga jumala päev kirjutada, et tasuta asju pole olemas, valija seda ei usu. Et töökohti loovad ja palku maksavad ettevõtjad, mitte riik, see arusaamine pole siinmail pärale jõudnud. Riigil endal pole sentigi, ta jagab vaid maksuraha ümber.

Kuigi mitte ükski valitsus pole jätnud kasutamata võimalust häid aegu majanduses iseenda teenete hulka kirjutada ja esitada kriise force majeure’ina, mille peale ei hakka ei ussi- ega püssirohi, on valitsuste võimekus majandustsükleid mõjutada pehmelt öeldes piiratud. Eriti pisikeses, avatud majandusega Eestis, kuhu suured hädad löövad sisse väljastpoolt.

Ratas on kahe aastaga läbi teinud muljet avaldava arengu: ta suudab nüüd isegi ühelauselisi konkreetseid vastuseid anda.

Andrus Ansipi valitsus elas 2007. aastal puhkenud suure kriisi küll üle, aga sellal uskusid Reformierakonna valijad veel, et oravatel on riigi rahaasjadest arusaamist. Pärast Ansipit peaministriks saanud Taavi Rõivas hävitas selle usu kiiresti, sest teda ei võtnud keegi tõsiselt. Rõivas ise aga võttis ennast vägagi tõsiselt ja läks ülbeks. Ansipile anti tema teatava autoriteetsuse tõttu ülbus andeks, aga Rõivasel autoriteeti ei olnud ja talle ei antud. Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna suitsunurgas sepitsetud Rõivasele ja Reformierakonnale koha kättenäitamise plaani toetas ajalooline hetk: Edgar Savisaar vajus eest ära. Veel enne, kui Ratas ametlikult Keskerakonna juhiks sai, olid uue valitsuse jõujooned juba paigas.

Ratase esimene aasta käis üsnagi killadi-kolladi, aga isegi need, kes peaministriks sündinud, peavad harjutama. Ka Ansipil läks enesekehtestamisega aega, mitugi aastat taheti teda ju Tartusse linnapeaks tagasi saata. Ratas on kahe aastaga läbi teinud muljet avaldava arengu: ta suudab nüüd isegi ühelauselisi konkreetseid vastuseid anda. Valitsuse kooshoidmist rändeleppelärmist puhkenud kriisis ei ennustanud isegi mitte kogenud poliitikavaatlejad.

Kui palju on Ratase lepitavas ja ühisosi otsivas rahvamehe imagos loomupärast kalduvust ja kui palju kätteõpitut, ei ole praegu enam oluline. Kui ta ülbeks ei lähe ja temast kõrini ei saa, jääb oravatel loota ainult kolaka peale – siis võiks nende praegu täiesti impotentsena mõjuv retoorika ehk mingit kõlapinda omandada. Aga uue valitsuse võimule tulekuks on tarvis kindlasti ka seda, et vanast oleks mõõt täis.