Vladimir Putin.

FOTO: Ivan Sekretarev / AP/SCANPIX

Kus on Venemaa piir? Üheksa-aastane vene poiss vastas väga lihtsalt sellele küsimusele geograafia viktoriini teleülekandes 24. novembril 2016: «Beringi väinas». Saates osalenud Venemaa president Vladimir Putin parandas teda: «Venemaa piir ei lõpe mitte kuskil!» Stuudiokülalised aplodeerisid ja naersid, kui idanaabri riigipea pööras oma sõnad naljaks. Hiljutised sündmused Kertši väinas ja Aasovi merel on järjekordne tõend, et Putin ei teinud siis sugugi nalja. Pigem võib «naljakaks» pidada tema poolt siira näoilmega antud kinnitusi, et Venemaa ei himusta teiste riikide territooriume ja ei kavatse oma naabreid rünnata, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

On täiesti selge, et Ukraina poliitiline kurss Kremli võime ei rahulda mitte kuidagi. Krimmi amputeerimine naaberriigi küljest ning Donbassi idaosa sisuline hõivamine ei ole toonud Venemaa poolt soovitud tulemust ehk Kiievi tagasipöördumist Moskva orbiidile. Ukraina presidendivalimised on kavandatud tuleva aasta märtsi lõpus. Putini võimalused ahenevad, kui need valimised toimuvad ning valituks osutub Ukraina lääneorientatsiooni pooldav ja Venemaa suhtes mitte allaheitlik kandidaat.

Venemaa tigedus sai hoogu juurde, kui Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat tunnustas Ukraina õigeusu kiriku (Kiievi Patriarhaadi) sõltumatust. Lisaks, Kremli poolt 11. novembril orkestreeritud «valimised» nn «rahvavabariikides», peale Aleksander Zahartšenko mõrvamist Donetskis, ei tunnistatud legitiimseteks mitte ühegi riigi poolt peale Venemaa. Tagatipuks, Putini populaarsus venemaalaste seas on kõvasti langenud. Nagu alati, sõda peaks aitama Putinil peamiste muredega toime tulla – mobiliseerida rahvast ja suurendada toetust tsaarile, karistada ja alandada vaenlast (Ukrainat) ning ähvardada ja panna ülejäänud maailma Venemaad «austama».

Venemaa on oma juhi näoga tülinorija ja kakleja. Ukraina sõjalaevade relvadega ründamine, rammimine ja eriüksustega hõivamine ning mereväelaste haavamine ja arestimine koos laevadega on kõige pesuehtsam agressioon, millel loomulikult puudub mistahes õigustus. Venemaa mõistagi levitab kombekohaselt oma desinformatiivset versiooni sündmustest, justkui tegemist oleks olnud Ukraina ettekavatsetud provokatsiooniga. Putinil on tagataskus lemmik eneseõigustus: «Me pole (tüli) algatajad!» Seetõttu on Ukraina tasakaalukus nüüd eriti kriitilise tähtsusega.