Siiri Veromann: kainuse kasu saab kõige paremini selgitada rahakoti kaudu (3)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Veromann
Siiri Veromann Foto: Sille Annuk

Kui alkoholi saaks müüa ostjate omavastutusel ja väheneks sellest tingitud kahjulikud mõjud, oleks see väga suur majanduslik kokkuhoid: sünniks vähem vigaseid lapsi, oleks vaja vähem haiglaid, vanglaid ja SOS-lastekülasid ning rahvas oleks tervem ja elaks kauem hea tervise juures ka vanas eas.

On hästi teada, et suhteliselt väike kogus alkoholi laiendab veresooni, joonu tunneb ennast üldjuhul vabalt ja muutub heatujuliseks. Suuremad alkoholikogused põhjustavad tasakaalu- ja kõnehäireid (nii naljakas vaadata, eks ole?) – ja nii, kuni alkoholimürgistusest tingitud oksendamiseni välja.

Purjus inimesel kaob kontroll käitumise üle, millega võivad kaasneda mitmesugused ohud: HIV-nakkus, uppumine (meri on ju põlvini!), liiklus- ja põlemissurm või invaliidistumine. Joomahaigus pere lagunemise põhjustajana ja laste traumeerijana on üldtuntud.

Mihkel Raud on oma bestselleris «Musta pori näkku» kirjeldanud väga värvikalt noore inimese alkohoolikuks saamist, see on tegelikult ühe noore alkohooliku haiguslugu heas realistlikus ilukirjanduslikus soustis. Ja kogu juurdekuuluv seltskond seal ümber, viimane oli lugemisel üldiselt jubedust tekitav.

Teame, et alkohol rikub inimese organismis normaalse soolade tasakaalu, millest on tingitud ka kurgisoolvee vajadus pärast suuremat joomist. Nn kassiahastus on tingitud alkoholi ja alkoholi laguproduktide toksilisusest.

Südame rütmihäiretega inimene võib pärast väikest napsu lihtsalt äkitselt surra. Halvim, mis alkoholi pideva kasutamise järel tekib, on alkoholisõltuvus, millest suudavad vabaneda väga vähesed. Kes ei suuda, nende saatus on kurb või piinarikkalt fataalne.

On alust arvata, et alkoholi ja suitsu ostmine tarbija täielikul isiklikul materiaalsel vastutusel selle tagajärgede eest aitaks paremini inimesi alkoholist ja suitsetamisest eemal hoida kui üldsõnaline keelamine, nagu seda praegu tehakse.

Meie alkoholivastane reklaam on suhteliselt hambutu. Loed rahulikult sõnumit, et alkohol võib kahjustada tervist, ja mõtled: kui kahjustab, siis kahjustab. Kuid alkohol ehk etanool ei läbi inimese organismi sellesama lihtsa etanoolina, nagu ta sisse võeti. Ta levib eranditult kogu kehas verevarustuse abil ja laguneb, peamiselt maksas, toksilisteks aineteks, millest üks on mürgine atseet- aldehüüd (epoksüüdvaigusarnane aine), millega tööstuses töötamisel tuleb kanda kaitsemaski.

Teine aine, milleks alkohol maksas muudetakse, on formaliin. Seda kasutatakse laialt keemiatööstuses ja kellelgi ei tule mõttessegi manustada endale formaliini.

Koeteaduses – histoloogias – kasutatakse alkoholi ja formaliini lahust prosektuuris (koolnu lahangul) koetükkide «surmamiseks», et need enne mikroskoopilist uuringut ei laguneks.

Meie kallis ajakirjandus aga lohutas alkoholipruukijat mingite «piirnormidega», mainides ka, et rasedad ei tohi alkoholi juua. Täiesti õige, sest kui titeootel naine joob alkoholi, saab tulevane ilmakodanik nabaväädi ja platsenta kaudu osa alkoholist ja muust mürgist, milleks alkohol organismis muutub. Tagajärjeks võib olla kas enneaegne, mikroftalmiaga, kõõrdsilmne, nõrga nägemisega või füüsilise ja vaimse puudega laps, sandistatud laps, kes on koormaks pere- ja ühiskonnale. Olgu lisatud, et inimese embrüo on eriti tundlik kahjulikele mõjustustele raseduse alguses, pärast viljastamist, kui rasedus on veel asjaosalisele teadvustamata.

On eriti oluline lisada mõned faktid teadmiseks poistele ja meestele. Nimelt alkohol imendub keha kõikidesse kudedesse ja rakkudesse, juuksejuurest varbaotsani, eranditult, enne kui see maksas muundatakse toksilisteks aineteks.

Üldlevinud arvamus, et alkohol kahjustab vaid naiste munarakke, sest need kõik on olemas juba tüdruklapse sünnil, meestel aga tekivad alkoholist kahjustamata seemnerakud ikka ja jälle uuesti, on täiesti süüdimatu. Uued seemnerakud tekivad mitte eimillestki, vaid eellasrakkudest – Sertoli rakkudest –, mis on samuti kah juba olemasolevad rakud nagu naiste munarakudki, ning saavad alkoholi joomise korral kahtlemata alkoholist või selle toksilistest produktidest kahjustatud.

«Alkoholibeebidel» esinevatest väärarengutest üldtuntumad on kolju ja näo deformatsioonid, jänesemokk ja hundikurk ning vaimne alaareng, mis on vaid silmatorkavaimad näited meeste või naiste alkoholi tarbimise tagajärgedest ning on leidnud kinnitust ka loomkatsetes. Alkohol põhjustab ka viljatust.

Sellest on vähe, et tulevane laps oleks soovitud laps. Kui tahetakse, et sünniks terve laps, peavad tulevased vanemad elama karsket (alkoholita-suitsuta) elu juba enne laste saamist, ja pärast seda niikuinii, et oleks, kes lapsed kodus üles kasvatab.

Alkoholi joomise kahjulikkusest on kirjutatud kümneid tuhandeid artikleid tõsiseltvõetavates teaduslikes ajakirjades. Samuti on usaldusväärselt tõestatud alkoholi joomise ning suuõõne-, kõri-, söögitoru-, pankrease-, mao- ja soolestikuvähi seos ning see, et alkohol on paljude nn vanadushaiguste (silmahaigustest makulopaatia, läätsekae, glaukoom) tekitaja. Või nagu kampaaniareklaam teatas: «Iga jook jätab jälje», kuid targu jäeti nimetamata, et iga alkohoolne jook jätab jälje, mille mõju võib avalduda aastaid ja aastakümneid pärast alkoholi joomist.

Milleks siis kogu see alkoholi toime selgitus? Loomulikult selleks, et iga inimese mõistusesse jõuaks kohale, et alkoholi tarbija riskib mitte ainult haige järglase saamisega, vaid ka enese tervisega.

Andrus Ansip on peaministrina öelnud: kedagi ei saa sundida jooma. Kui ikka keegi oma vabal tahtel ja lausrumalusest, teadlikult ja põhimõttel «ma tean küll, et see kahjulik on, aga joon ikka, sest kõik ju joovad, ja mõnusalt purju teeb ta ka»​ tekitab endale haiguse, siis peaks ta ravi ka omaenese rahakotist kinni maksma, sest, nagu on öelnud üks prominentne professor juba nõukogude ajal, on rahakott inimese kõige hellem kott.

Sellepärast on alust arvata, et alkoholi ja suitsu ostmine tarbija täielikul isiklikul materiaalsel vastutusel selle tagajärgede eest aitaks paremini inimesi alkoholist ja suitsust eemal hoida kui üldsõnaline keelamine, nagu seda praegu tehakse. Mida teha? Kaupluses ostetud alkoholi hulk tuleks juba ostmisel fikseerida ostja nimele (arvestatuna absoluutse alkoholina, näiteks viinast, veinist, õllest või mistahes alkohoolsest joogist) ja siduda haigekaardiga.

Meie alkoholivastane reklaam on suhteliselt hambutu. Loed rahulikult sõnumi, et alkohol võib kahjustada tervist, ja mõtled: kui kahjustab, siis kahjustab.

Selle isikliku vastutuse printsiibi rakendamiseks peaks igaühel, kes alkoholi lahkesti, vabalt ja omal soovil tahab juua, olema isiklik «alkoholiarve», seotud haigekaardiga. On täiesti lubamatu ja ülekohtune, kui karsked maksumaksjad, sh raugad ja lapsed, peavad joodikute joomaravi kinni maksma. Ka koduõlu ja -vein on alkoholisisalduse tõttu võrdselt tegusad. Samasugust omavastutuse kohustust tervise hoidmisel peaks rakendama ka suitsetajatele. Suitsetamine kopsuvähi tekitajana on üldtuntud. See, et tilk nikotiini tapab hobuse, on teada.

Võtkem ka teadmiseks, et maailma tervishoiu- organisatsiooni statistiliselt usaldusväärsetel andmetel juuakse Prantsusmaal rohkesti veini ja seal esineb ka rohkesti maksatsirroosi; Saksamaal juuakse palju õlut, mis põhjustab südame- ja veresoonkonna haigusi, ja neid juhte on seal palju. Itaalias sünnib palju vigaseid lapsi ja juuakse rohkesti veini.

Eestis sünnib samuti palju haigeid lapsi, mille põhjusi ei ole uuritud, fakti ise on rahva eest varjatud, sest iga elussünd läheb arvesse, olgu siis sündinud näiteks insuldiga või terve beebi, ja Eesti on euroliidus elussündide poolest esikohal. Kuid Eesti püsimine euroliidu esimeste kindlas reas alkoholi tarbimise koguselt arvutatuna imikust raugani on fakt. Järeldused võib igaüks ise teha, kui tahame eesti rahvana edasi kesta.

Nüüdismeditsiin on jõudsalt arenenud, meil osatakse siirata kopse, neerusid, maksa ja südant, kuid neid, kes oma tervise on kapitaalselt joomise või suitsetamisega ära rikkunud, on väga palju. Nii et organite siirdamisele suurt lootma jääda ei saa, sest doonororganeid ei jätku ja alkoholist-suitsust rikutud organism sageli ei ela nii rasket operatsiooni ka üle. Organite siirdamine on ju üüratult kallis, ehkki tavapatsient seda eriti ei tunne, sest selle eest maksab haigekassa. Oma taskust maksmisega oleks ravi sama kallis, kuid kas ka taskukohane?

Alkohol ja sigaretid toovad raha riigikassasse kiiresti ja kindlalt tagasi pärast palga- või pensionipäeva, kuid alkoholi ja suitsetamise halvad tagajärjed on mitmeid kordi nii moraalselt laostavamad kui ka majanduslikult kallimad kui saadav ajutine kiire rahaline tulu.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles