Edasi 1960. aastal: mälestuskilde kodusõja päevilt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/14/11574067t1h1b2b.jpg)
1919. aasta kevadel anti kõigile Eesti punastele väeosadele käsk koguneda Porhovi linna. Neist moodustati laskurbrigaad. Mind määrati sideülema abiks. Brigaad sai ülesande vabastada Pihkva. Andsime selle ülesande täitmiseks oma parima.
Tookord oli Pihkva rindel ka viiulikunstnik Sõrmus. Väeosades andis ta kontserte. Sel ajal mõrvasid valgekaartlased metsikult kaks meie luurajat. Palusime matustest osa võtma ka Sõrmuse. Muidugi ta tuli. Sõrmus pidas hauakõne ja mängis hingestatult viiulit. See liigutas kõiki. Isegi Sõrmusel voolasid pisarad mööda palgeid.
Raske oli olukord Dvinski rindel. Valged koos poola panidega tungisid peale. Et vallutada Dvinsk, oli vaenlane sinna koondanud tugevad jõud. Eesti punasele laskurbrigaadile, kes oli edukalt täitnud oma ülesande Pihkva vabastamise operatsioonides, anti käsk liikuda Dvinski alla. Lõime vaenlase taanduma. Siis aga sai ta juurde uusi jõudusid ja relvi, eriti inglise tanke. Olime sunnitud ajutiselt tagasi tõmbuma. Kuid peagi panid meie suurtükid vaenlase pealetungi seisma ja tekitasid talle raskeid kaotusi.
Nende lahingute ajal lõhkes üks vaenlase kahurimürsk ka meie brigaadi staabi ruumides, tappes seal kaks punaväelast ja lõhkudes sideliinid.
I. ROSENTAL
16.11.1960