Vladimir Putin sõjaväeõppust jälgimas.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Dialoogi võimalusi Venemaaga peab kindlasti jätkuvalt otsima, aga pingelõdvendus ei saa tulla läänemaailma väärtushinnangute arvelt, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Venemaa toonitab oma erilisust ja moraalset üleolekut läänemaailma suhtes. Ta läheb oma teed ning püüab mõjutada uue maailmakorra kujunemist endale soodsas suunas. Kremli ambitsioon tundub olevat ajalookella tagasi keerata, et saavutada kas või näiliselt Nõukogude Liidu kunagist hiilgust. Idanaaber püüab meeleheitlikult taotleda üliriigi staatust, USA ja Hiina kõrval, edendades ebamugavat strateegilist partnerlust Aasia hiidriigiga ning matkides külma sõja aegset maailma tasakaalu määranud kahepooluselist vastaseisu Ameerika Ühendriikidega.

Kaks kolmandikku Venemaa elanikkonnast ning pealinn Moskva asuvad geograafiliselt Euroopas, kuid piltlikult – poliitiliselt ja mentaalselt – nad suunduvad itta, Uurali mägedesse ja sellest kaugemale. Venemaa on meiega justkui sarnane, kuid ometi väga erinev ja liiga suur, sõjakas ning aldis naabreid domineerima, et Euroopaga integreeruda või samastuda. Ajalugu on näidanud, et enamik venemaalasi pole kunagi olnud ega soovi praegugi olla eurooplaste moodi. Nad ei nõua ega hinda liberaalseid demokraatlikke väärtusi, vabadusi ja õigusriiki ning Putini režiim hoiab sihilikult pea täielikult resigneerunud vene rahvast «patriootliku» totalitarismi lainel.

Pole ei usaldust ega kontrollimehhanisme

Vastasseis Venemaa ja läänemaailma vahel pole õieti kunagi päriselt katkenud, ka mitte Jeltsini ajastul. Eriti Venemaa puhul on selgelt näha kuidas sisepoliitilised arengud mõjutavad riigi välis- ja julgeolekupoliitika kujunemist. Putini režiimi tugevnemine ja Venemaa enesekindluse kasv üksnes teravdas konfrontatsiooni läänega, mis nähtavasti kestab kuni Venemaa ei muutu Euroopa sarnaseks või vastupidi. Mõlemad variandid tunduvad pigem ulmelised, kuid pikemas perspektiivis mitte võimatud. Venemaal on liberaalne opositsioon praktiliselt elimineeritud, kuid Euroopas ilmuvad järjest poliitilisele areenile Vladimir Putini ja tema valitsemisstiili imetlejad, keda Kreml toetab lausa avalikult, sealhulgas materiaalselt.

Läänes ei tohiks olla enam ruumi illusioonidele Venemaa tegelike eesmärkide ja nende saavutamise vahendite suhtes. Kreml ründab pidevalt, ägedalt ning kõige otsesemal viisil läänemaailma raskuskeset, mis on meie väärtustele põhinev ühtsus ehk solidaarsus, et liitlasi omavahel vastandada ja nende ühiskondi igati nõrgestada. Kremli vastupidist väitvat propagandat võivad uskuda üksnes ennast müüvad küünikud või täielikud võhikud.

Tundub pea võimatu Kremli võime usaldusväärseks pidada, kuivõrd Moskva sõnad ja teod ei lähe enamasti kokku. Sellel taustal on väga keeruline saavutada kokkuleppeid, mida Venemaa on valmis ka reaalselt – mitte ainult retooriliselt – täitma. Ida-Ukrainaga seotud Minski kokkulepped on hea näide. Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust garanteerinud Budapesti memorandum (1994) osutus samuti paljaks paberileheks, kui see jäi Kremli oportunistlikule poliitikale ette.

Ronald Reagan kasutas 1980ndatel aastatel ikoonilikuks muutunud vene vanasõna: «Usalda, aga kontrolli.» Nüüd pole enam peaaegu usalduse raasugi ega kontrollimehhanisme, eriti kriitilise tähtsusega relvastuskontrolli valdkondades. Keskmaa tuumarelvastuse piiramise leping (INF) läheb samuti ajaloo prügikasti, kuivõrd Venemaa on seda aastaid rikkunud ja ei kavatsegi lepingu tätimise juurde naasta. Võib-olla sünnib kunagi mingi uus leping kõnealuste relvade likvideerimiseks, mis hõlmab ka muid riike, kuid Venemaad on vaja kuidagi motiveerida läbirääkimiste laua taga tagasi tulema.

Rahu püsis Euroopas külma sõja ajal tänu edukale Venemaa heidutamisele ja ümberveenmisele, et kuumas sõjas ehk suuremastaapses relvastatud konfliktis on kõik osapooled kaotajad ning teineteist täielikult hävitava tuumasõja oht muutub talutamult suureks. Paralleelselt otsiti võimalusi pidada dialoogi vastandlike huvidega poolte vahel, et tekitada vähegi pingelõdvendust. Tänapäevase Venemaa ametlik retoorika on peaaegu äravahetamiseni sarnane tolleaegse Nõukogude Liidu propagandaga – Venemaa ei ole mitte midagi valesti teinud, mistõttu ta ei kavatse teha mingeid olulisi muudatusi oma poliitikas, hoopis läänemaailm on vaenulikult meelestatud ning otsib võimalusi Kremli režiimi kukutamiseks jne.

On küllalt selge, et taolistes tingimustes ei saa eelistada dialoogi Venemaaga reaalsetele ja tõhusatele vastumeetmetele, mis lõpuks sunnivad Kremli võime otsima vettpidavaid kokkuleppeid. Venemaa läks sisuliselt džungliseadustele üle seadusvastaselt okupeerides ja annekteerides Krimmi. Lääs oli sunnitud uusi mängureegeleid kehtestama poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide näol.

Sanktsioonid annavad ikkagi tunda

Kreml väidab, et lääne karistusmeetmed on Venemaale lausa kasulikud, kuid ometi püüab neist meeleheitlikult vabaneda, sest sanktsioonide kumulatiivne majanduslik efekt annab tunda. Veel üks näide Moskva sõnade ja faktide lahknevusest. Venemaale piisab sellest, kui kasvõi üks ainus Euroopa Liidu liikmesriik paneb sanktsioonide pikendamisele oma veto. Seda ei ole juhtunud, vaatamata Putini agarale suhtlemisele Ungari, Austria, Kreeka, Itaalia ja teiste riikide liidritega.

Lääs ei ole vastu dialoogile Venemaaga. Isegi NATO-Vene Nõukogu jätkab kuidagi oma tegevust, vaatamata alliansipoolsele suhete külmutamisele. Küsimus on keeles, milles me Venemaaga omavahel räägime. Putini poliitiline keel ei ole demokraatlikele lääneriikidele vastuvõetav ja vastupidi. Kas me kujutame endale ette võimalust loobuda Euroopa Liidu ja NATO aluspõhimõtetest – näiteks sellest, et iga riik on vaba ise määrama oma poliitilist suunitlust ja liitlassuhteid ning me oleme valmis EL ja/või NATO liikmeks vastu võtma riike, kes jagavad meie väärtusi ja püüdlusi? Putini Venemaa just seda soovibki, et Euroopa oleks nõrk, manipuleeritav ning kindlateks mõjutsoonideks jagatud.

Dialoogi võimalusi peab kindlasti jätkuvalt otsima, kuid mitte jääda uskuma, mistahes huve on kellegil Venemaaga seoses, et parim või ainus viis Moskvaga suhteid normaliseerida on surve lõdvendamine, nõrgestades või koguni loobudest sanktsioonidest. Tundub, et isegi Viktor Orbán, Matteo Salvini ja Sebastian Kurz ei usu seda, kusjuures olgem – paradoksaalselt – õnnelikud, et ka nende sõnad ja teod ei lähe kokku.

Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.