Ave Suurkütt: järelhüüd NO99le (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkiri kõlab muidugi põhjendamatult suureliselt, sest mis hüüdja mina olen ja miks ma hüüan järele teatrile, mille ma avalikult olen tunnistanud liiga kõrgeks kunstiks, milleni ma ise ei küüni, kirjutab teatrisõber Ave Suurkütt.
Püüdsin loendada aegade jooksul nähtud NO tükke – sain seitse kindlat, võib-olla on mõni veel, mis praegu üldse meeles ei ole. Pole just palju. Oma maitse järgi heaks saan seni neist nimetada vaid üht – «Onu Tomi onnike». Kurvastusega pean tunnistama, et just NO repertuaarist pärineb ka see üks ja ainus etendus, kus ma reaalselt poole pealt lahkusin, aga seda nime ma avalikult nimetama ei hakka. (Poliitilisi) suur- või menulavastusi ma põhimõtteliselt vaatamas ei käinud ja peale kommentaaride/arvustuste lugemist mittekäimist ka ei kahetse.
Aga miks siis üldse suu vett täis võtta? Võib-olla seepärast, et kunagi sai välja käidud veksel, et igast kümnendast nähtud etendusest räägin. Võib-olla aga seepärast, et tegelikult ma tundsin, et NO võiks ja peaks mulle meeldima. Või et ma tahtsin «sellele tasemele» jõuda. Kindasti aga seepärast, et NO oli fenomen. Oli kirglik. Ja kirglikud asjad/mõtted/inimesed mulle meeldivad ka siis, kui ma isiklikult nende kirge ei jaga.
Vähem kui kuu tagasi ühes teises teatris tuli kuidagi jälle jutuks, kuidas mul ikka on see vale veregrupp ja kuidas tahaks verd vahetada. Arvamusliider Merle, kes kõik universumi teatrilavastused on ära näinud, ütles paar kiitvat sõna «Kihnu Jõnni» kohta ja nagu arvamusliidrite väljaütlemistega kipub minema – ma uskusin neid. Kahjuks või õnneks ei olnud NO etendused sel hetkel pehmelt öeldes väga välja müüdud ja siis sai Jõnni vaatamist suvalt edasi lükatud. Korra sai tükk täitsa reaalselt ajakavva paigutatud, aga sel konkreetsel reede õhtul oli tohutu väsimus peal ja arvestades niigi rasket mõistetavust ei hakanud poolunise peaga välja minema. Merle ei öelnud ka, et tegelikult on «Kihnu Jõnn» vähemalt pooles ulatuses hullult hoogne unepeletaja ja mitte ülemäära sofistilne.
Ja siis tuli 31. oktoobri avaldus. Ja tunne, et nüüd peab küll veel viimast korda endale selle võimaluse andma. Aga mida ma kohe ära ei tajunud – miljonid fännid või miljonid kõhklevad minusugused teatrisõbrad tahtsid ka seda viimast võimalust. Ja hetkega oli tekitatud defitsiit ja kõik piletid välja müüdud. Kui nii, siis nii. Pealegi ei ole ma mingi Danzumees, kes igal õhtul teatrit jaksaks nautida. Aga kui Facebooki vahendusel tuli teade, et NO on tekitanud lisakohad, tuli tormi joosta. Lisarida oli selline madalate lastepinkidega, kust põlved lõua all tuli kõrgele lavale vahtida.
Põlvede lõua alla tõmbamine oli vaeva väärt! Mulle päriset meeldis see «Kihnu Jõnn»! Pool aega mõtlesin, et seda hullupöörast rahmeldamist oleks võinud need eel-teismelised näha, kelle ma kunagi «kõrgkultuuri» vaatama vedasin ja kes seepeale ravimatu teatritrauma said. Nojah, teist poolt – aeglast ja isegi nukrat, kui õnn oli Jõnnu maha jätnud – ei oleks lapsed muidugi talunud. Mina aga sain oma emotsiooni kätte ja võin NOl südamerahus minna lasta. Pole põhjust kahelda, et kõik trupi liikmed on ülivõimekad ja tulevad mingi aja pärast mingis muus formatsioonis tagasi. Ja ma olen siis juba arenenum. Kuningas on surnud. Elagu kuningas!
Ja ta ütles: «Vesi, mine pooleks».
Ja vesi läks pooleks.