Mihhail Kõlvart: õppekavas peaks lisaks tänastele kehalise kasvatuse tundidele olema veel 2-3 täiendavat treeningut

Koolieelikute spordipäev Pärnu spordihallis. Foto: Mailiis Ollino

Sport peab olema osa haridusest, kirjutab Tallinna Linnavolikogu esimees, Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige «Sport koolis» ja üliõpilasspordi komisjoni esimees Mihhail Kõlvart (KE). 

Inimese tervis sõltub tema eluviisidest ja harjumustest, mis omakorda on sisse juurdunud juba varases lapsepõlves – seega oleks õigem, et rahva tervis on peamiselt õpetajate, mitte arstide teema. Täna on Eesti rahva tervis lausa eksistentsiaalse tähendusega küsimus ning meil on kohustus sellega tegeleda. Päriselt ja sisuliselt tegeleda, mitte sotsiaalkampaaniate kaudu.

Hetkeseis on nutune. Iga kolmas Eesti laps on ülekaaluline, poistest lausa 40 protsenti ja tüdrukutest 31 protsenti on ülekaalulised või lausa rasvunud. Antidepressantide tarbimine seas ei ole enam haruldane, vaid on pigem normiks muutumas (2015. aastal kirjutati Eestis lastele välja üle 10 000 antidepressantide ja rahustite retsepti). Kaitsevägi kurdab, et noored kutsealused muutuvad aasta-aastalt aina väetimateks. Südame- ja veresoonkonnahaigustesse suremuse näitaja poolest oleme Euroopas esirinnas... Kui selline tendents jätkub, ei ole 25 aasta pärast enam eriti palju neid, kellele seda riiki jätta.

Ülaltoodud probleemide üheks kindlaks põhjuseks on kriitiliselt vähene liikumisaktiivsus, eriti laste seas, millest kirjutas ka Tiina Kaukvere 31. oktoobril Postimehes ilmunud artiklis «Hinne Eesti laste liikumisaktiivsusele: kolm miinus». Artiklis räägiti, et noored istuvad ekraanide ees, vaatamata sellele, et Eesti on õues vaba aja veetmiseks ideaalilähedane riik – värske küsitluse kohaselt tunnistab tervelt 90 protsenti 12-17aastastest, et tema kodust kilomeetri kaugusele jääb mõni park, mets, matkarada, mänguväljak.

Maailma Terviseorganisatsiooni uuringute järgi peab iga laps aktiivselt liikuma (kasvõi jalgsi koolis käima) vähemalt seitse tundi nädalas, meil täidab seda normi ainult 16 protsenti noortest, rattaga või jalgsi käib koolis ainult kolmandik lastest. Ometi ei olnudki see ju tegelikult väga ammu, mil lapsi aeti tuppa, mitte õue.

Rahvusvaheline kogemus

Tuleb tunnistada, et me pole ainsad, sama mure valdab kogu läänemaailma, seega saame mujalt häid näiteid koguda ning vajadusel neist õppust võtta. Soomes näiteks käib ligi 75 protsenti lastest koolis jalgsi või jalgrattaga, samuti on põhjanaabrite koolides kombeks teha vahetunni alguses uksed lahti ja lapsed lähevad õue. Suurbritannias alustati programmiga 30+30, mille kohaselt peab iga algkooliõpilane liikuma igapäevaselt 30 minutit koolis ja 30 pärast kooli. Väikesel Islandil vähendati süsteemse sportimisvõimaluste juurutamisega 15 aasta jooksul alkoholi tarbimist noorte seas kardinaalselt – 42protsendilt 5protsendile, rääkimata nende jalgpalli-imest, mis samuti suuresti tasuta trennide tagajärg.

Eestiga suuruse ja rahvaarvu poolest täiesti võrreldavas Sloveenias on koolides sportimisvõimalusi loodud maksimaalselt – üle riigi on 13 põhikooli, milles on andekatele sportlastele loodud eraldi spetsiaalsed spordiklassid. Sellest, et sporti käsitletakse selles riigis hariduse osana, annab märku seegi, et Sloveenias on haridus, teadus ja sport valdkondadena sama ministeeriumi hallata.

Sport kooli!

Ülaltoodud näidetest on näha, et paljudes riikides kasutatakse laste tervisliku elustiili arendamiseks just haridussüsteemi. Ka meil tuleb julgelt tõdeda, et sport peab olema osa haridusest. Jah, ja see tähendab, et üldhariduskoolide õppekavas peab olema selline kohustuslik õppeaine nagu sport. Ehk teisisõnu: riiklikus õppekavas peaks lisaks tänastele kehalise kasvatuse (tulevikus liikumisõpetus) tundidele (1,5 tundi nädalas) olema veel 2-3 täiendavat treeningut (3-4,5 tundi) nädalas. Muidugi ei hakataks igas koolis harrastama kõiki spordialasid, aga 5-6 ala peaks sõltuvalt kooli võimalustest ja traditsioonidest olema tagatud.

Loomulikult tuleb ka alternatiive ette näha, et kui laps ikka erinevatel põhjustel ei saa sporditreeningutel osaleda, on tal rohkem lihtsamaid liikumistunde, samas kui saavutusspordiga tegeleval lapsel on niigi suur koormus, saab tema kohustuslikest tundidest vabastuse.

Võib muidugi tunduda veider, et hakkame lapsi sundima kohustuslikus korras spordiga tegelema, aga samamoodi kohustuslikus korras sunnime me neid ju õppima keemiat või tööõpetust (rääkimata kehalise kasvatuse tundidest) ja me oleme üksmeelel, et need tunnid on nii lapse enda kui ka ühiskonna huvides, me kõik saame aru, et seda on vaja. Aga kas ei ole vaja siis õpetada last, kuidas olla terve? Kas seda siis ei olegi vaja lapsele (ja tema tulevastele lastele), kas seda ei ole vaja tervele ühiskonnale, lausa eksistentsiaalselt?

Kindlasti võib tekkida küsimus, et lapse niigi raske koolipäev muutub senisest veelgi raskemaks ja pikemaks, kuid tegelikult on füüsiline koormus vaimsele koormusele vahelduseks kasulik, isegi vajalik – uuringudki näitavad, et füüsiliselt aktiivsemad lapsed saavutavad paremaid tulemusi ka õppetöös.

Pealegi, äkki võikski laps kõik oma haridusvajadused ühest ja samast koolist kätte saada – et läheb hommikul kooli ning saab seal tehtud nii õppetöö, trenni, huvitegevuse kui ka järgmiseks päevaks antud kodutöö – õhtud võiksid olla paljudele hoopiski senisest vabamad olla!

Laiem perspektiiv

Sellise süsteemi loomine on suur samm ja üsna suur kulu, aga kui palju hoiaks tervem ühiskond kokku haigekassa kulusid. Kõik on ilmselt nõus väitega, et inimene, kes on maast madalast külge saanud tervislikud harjumused, elab nendega tõenäoliselt terve elu. Samuti väitega, et füüsiline aktiivsus noores eas tagab inimesele edaspidiseks eluks vajaliku vormi, distsipliini ja palju muud väärtuslikku. Me teame, et haiguste ennetamine on igal juhul odavam kui nende ravimine.

Lisaks tooks uus süsteem ka kiiremaid ja käegakatsutavamaid plusse – üheks positiivseks tulemuseks oleks ka tippspordile ressursi loomine, sest esiteks oleks laste keskmine üldfüüsiline vorm palju parem, mis tähendab, et tippspordile saaks laotud tugevam baas, ja teiseks toimuks senisest paremini ka andekate sportlaste varajane märkamine ja edasine suunamine. Arusaadavalt on vaja ette valmistada ka rohkem treenereid, aga siis oleksid nad juba enamasti elukutselised, töötaksid hommikuti koolides ja pealelõunati spordiklubis, mitte õhtuti ja hobikorras, nagu see praegu tihti on. Küsimusi on kindlasti veelgi, aga eesmärk väärib mu meelest pingutamist.

Kindlasti märkas tähelepanelik lugeja väikest ebakõla – kui alguses rääkisime, et laps peaks liikuma 7 tundi nädalas, siis siin pakutakse lahendust vaid 4,5 kuni 6 tunni ulatuses? Seda aga selle pärast, et lapse arengu seisukohalt on väga oluline ka vanematega koos aktiivselt veedetud aeg, seega jääks vähemalt tund nädalas siiski lapsevanemate sisustada.

Head liikumist!