Ahto Lobjakas

FOTO: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Nimest hoolimata ei ole erakond Eesti 200 poliitilise panuse olulisim osa pikk perspektiiv, vaid vaate terviklikkus. Kogukondade lõimumine, loodushoid, sotsiaalne sidusus – kui võtta mõni keskne teema – on vanade parteide debatis tõstatunud klišeedena. Vene kogukonna teema on küsimus julgeolekust, loodushoid ettevõtlusvabadusest, sotsiaalkulud arstijärjekordadest ja pensionilisast. Kui Eesti 200ga siduda mingi lootus, on see, et selle uudsuskrediit paneb need teemad süvitsi lauale.

Sel lootusel on vähem pistmist uue erakonnaga ja rohkem demokraatias sisalduva lubadusega kogu poliitika aegaegsest uuenemisest.

Eesti 200 tabab täkkesse, positsioneerides end professionaalsete poliitikute vastu. Kolm, neli ja rohkem korda riigikogus istunud poliitikud, ükskõik kui hästi nad süsteemi tunneksid, on muutunud pareminiteadjateks, halvemal juhul kõigeteadjateks. Sellelt positsioonilt midagi uues valguses näha on võimatu. Eesti 200 seda haigust ei ravi. Kui ta osutub edukaks, nakatub ta varem või hiljem sellesse ise. Kuid selleni on aega.