Pildil õpilased, aabits, aktus. lt/: Foto: LIIS TREIMANN

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Eesti vajab mitmekultuurilist haridust leiab pedagoog Kersti Kivirüüt.

Eestis pühendab eesti keelest erineva kodukeelega õpilaste haridusse püsivamalt aega ja energiat kaks poliitilist jõudu: EKRE ja Eesti 200. Nendest üks läheneb teemale teaduspõhiselt, teise arvates tagab muu kodukeelega inimeste riigilojaalsuse ja ühiskonnas toimetuleku see, kui õpetaja klassi ees rassistlikke hüüdlauseid hõikab, ühes käes rahvuslipp ja teises käes tiki-tõrvik. Lugeja mõistatagu ise, kumb on kumb. Ülejäänud erakonnad piirduvad episoodiliste sõnavõttudega või ignoreerivad teemat.

Aga rahvusvähemuste ja rändetaustaga laste õpetamine ei ole abstraktne teema paberil. See on Eesti koolide, sealhulgas ka eesti õppekeelega koolide reaalsus juba pikemat aega. Kui venekeelse vähemuse hulk on eesti õppekeelega koolides püsinud stabiilsena, siis rändetaustaga laste arv kasvab igal aastal 30–50 juurdetulija võrra. Sealhulgas on ka tagasipöördujate lapsi, kes kas räägivad minimaalselt või üldsegi mitte eesti keelt, vahel on ka tõmmuma nahavärviga. Pole haruldus, kui lapsel on negatiivsed tunded eesti keele ja Eesti suhtes, sest vanema(te) sünnimaale tagasikolimine on lõhkunud tema senise elukorralduse ning lahutanud ta sõpruskonnast.

EKRE maalitud pilt linalaksest tagasipöördujast, kes hõljub Lennukil üle mere, murueide tütarde laulud suus ja rukkililled silmaiiriste asemel, on illusioon. 2017. aastal Civitta läbi viidud uuringust tuli ilmsiks, et tagasipöördujate peredel on väga kõrged ootused mitmekultuurilisuse väärtustamisele Eesti koolides. Pered soovivad muuhulgas, et nende lastel säiliks oskus kõnelda eelmise kodumaa riigikeelt; rääkimata segaperedest, kes iseenesestmõistetavalt ootavad, et Eesti kool nende laste mitmikidentiteeti toetaks.

Eestikeelse hariduse elujõulisuse võti 21. sajandil on mitmekultuuriliselt pädev eesti õppekeelega kool, kus korraldatakse tõhusat riigikeeleõpet, juhitakse asjatundlikult kultuuridevahelist dialoogi ja tõmmatakse õppetöö teenistusse õpilaste etniline kirevus. Milleks õppida samblikke õpikupildilt, kui võime minna õue ja vaadata, kuidas samblik puukoorel kasvab. Ja milleks tuupida erinevate maade geograafiat, loodust ja ajalugu õpikust, kui on võimalus, et klassikaaslane jutustab klassile perealbumi piltide saatel igapäevaelust kõrbes, troopikas või mõnes metropolis. Etniline kirevus on eesti õppekeelega koolile andnud võimaluse saada kindralkuberner Browne’i aegsest kirjasõna pähetuupivast talurahvakoolist nüüdisaegseks haridustempliks, kus väärtustatakse iga õppija arengut ning avatus ja lai silmaring on väärtus.

Reaalsuse eitamine poliitikas on toonud kaasa selle, et eesti õppekeelega kool ei ole enam monokultuurne talurahvakool, aga ka veel mitte mitmekultuurilisusega edukalt toime tulev haridustempel. Üheks ignoreerimise põhjuseks ongi EKRE agressiivse retoorika kujundatud õhustik, mis raiub läbi iga abikäe tuge vajavale õpetajale.

Võib tuua palju näiteid, kus õpetajatele nii hädavajalikke koolitusi ja käsiraamatuid on tituleeritud «totalitaarseks ajupesuks», «multikultuurseks propagandaks», «eestluse rolli vähendamiseks» jne. Kui vaadata abimaterjalide sisu, siis koosnevad need metoodilistest juhenditest, kuidas tõhusalt õpetada riigikeelt ning kuidas luua sõbralik ja turvaline õppekeskkond... ja see on «multikultuurne propaganda»? No kuulge!

Ja nii välditaksegi mitmekultuurilise hariduse sisulisi arutelusid kui põrgutuld, sest on hirm saada külge «rahvusriigi hävitajast globalisti» või muud deemonlikult kõlavat silti. Selle kõige taustal jääb tähelepanuta, et mitmekultuuriline haridus algab iseenda identiteedi lahtimõtestamisest.