Ivan Makarov

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kahjuks ei innusta meie erakonnad oma saamahimu, tühiste loosungite, ülejooksikute, poriloopimise, laskmata karu naha jagamise, igasuguse vastutuse puudumise, teineteise programmide plagieerimise ja oma valijate napakateks pidamisega intelligentset inimest astuma ei parteisse ega kardetavasti ka valimisjaoskonda, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Meie poliitilise elu rutiin pakub ka vaheldust: näiteks hakkasid juba harjumuspärastele ülejooksikutele pakkuma konkurentsi põrkehüpikud – tegelased, kes hüppavad korraks teise erakonnapaati ja kohe põrkavad sealt tagasi. Aegluubis on seda teinud Aivar Riisalu, nüüd aga tuli tunduvalt soravamate akrobaatide aeg.

Tegelikult on iga uus asi mõni põhjalikult unustatud vana nähtus: sügaval nõukogude ajal võis Tallinna baarides kohata noori daame, keda venelased hüüdsid obnadjožka'deks, sest need olid naised, kes andsid korraks lootust. Selline olevus tutvus baaris mõne seiklusi otsinud mehega, kes lootis põgusa tutvuse jätkamist juba kammerlikumas õhkkonnas, lasi endale korralikult välja teha ja siis läks «hetkeks» WCsse, mõnikord kogunisti kavaleri rahakotiga. See «hetk» muutus aga lolliks tehtud seiklusejanulise mehe jaoks igavikuks, sest lootusel olid kiired jalad.