Eesti 200 logo.

FOTO: Erik Prozes/Postimees

Kuula artiklit

Poliitilisest liikumisest MTÜ Eesti 200 saab täna kõikide eelduste kohaselt ametlikult erakond. Partei esimesel üldkogul võetakse ilmselt ka vastu otsus osaleda järgmistel riigikogu valimistel tuleval kevadel. Valimiskünniseks piisav viieprotsendine toetus eelmisel kuul uuele jõule annab tegijatele veendumust, et liigutakse õigel rajal.

President Kersti Kaljulaid ütles suve lõpus iseseisvuse taastamise 27. aastapäeval presidendilossi roosiaias, et peame selgeks vaidlema oma tuleviku. «Kui me ise ei tee, tehakse meie eest,» lisas ta. Eesti 200, aga ka loodav Elurikkuse Erakond näitavad, et paljud meie ühiskonnast ei ole rahul sellega, kuidas erakonnad on seni asju ajanud, ehk on poliitikas pettunud.

Uute erakondade loomine oma olemuselt ei ole Eestis midagi keerulist. Ent paraku on tõsiasi, et vanad olijad püüavad uutele kaikaid kodaratesse pilduda. Nii tõi Kanal 2 saade «Radar» sel nädalal vaatajate ette, kuidas survestatakse inimesi poliitikasse mitte astuma. Probleem ei puuduta ainult Eesti 200 suguseid uusi jõudusid, vaid ka tegutsevate erakondade liikmeid, kelle maailmavaade ei pruugi tööandjale meeldida või lihtsalt ei soovita, et seda seostatakse avalikult temaga.

Uutel tulijatel poliitikas on paraku tihti üks tõsine probleem küljes. Nad suudavad küll inimesi enda juurde meelitada, aga käituvad vahel kui laadamees ansambli Kukerpillid loos «Laadasõit», «kes kriiskas mitme mehe eest».

Eesti 200 on küll värskendav jõud järgmistel üldvalimistel, aga rahvas siiski ootab, mida see partei ikkagi endast pikemaajaliselt võiks kujutada ning mis suunas tahab Eesti elu mõjutada.

Samal ajal kui valitsuserakonnad peavad rahvale pidevalt selgitama, miks nad on sunnitud langetama ebapopulaarseid otsuseid (näiteks aktsiiside ja maksude tõstmine), saavad oponendid oma toetuse suurendamiseks mugavalt positsioonilt kas või valimatult kriitikanooli pilduda – võimul on ju alati halb mekk man. Asja teeks kurvaks, kui arutelu muutub argumentide vähesuse tõttu labaseks või mürgiseks. Aga selget vastust, mida nad mõtlevad, kes nad on ning mida nad pakuvad rahvale ja riigile, ei suuda värsked tegijad anda. Siiski rahvas karistab sellist sorti käitumist. Oleme näinud seda juba eelmise valimiste «imelapse» Vabaerakonna pealt, kes on viimaste küsitluste järgi nüüd valimiskünnise all.

Eesti 200 on küll värskendav jõud järgmistel üldvalimistel, aga rahvas siiski ootab, mida see partei ikkagi endast pikemaajaliselt võiks kujutada ning mis suunas tahab Eesti elu mõjutada. See oleks vajalik juba seetõttu, et olemasolevaid erakondi mugavustsoonist välja tuua ja tekitada tunne, et keegi hingab neile kuklasse. Selles mõttes on vanadel palju lihtsam: kõik taipavad, kust nad pärit on, milliseid valijarühmi esindavad ja mis on nende leivanumbrid.

Praegu on siiski vara Eesti 200 ja teiste uute võimalike parteide kui nähtuste suhtes optimismi üles näidata. Eesti erakonnapoliitika on professionaliseerunud ning ellu jäävad vaid tugeva organisatsiooni ja poliitikategemisevõimekusega parteid. Neil on veel valimisteni veel aega end valija silmis tõestada.