Arst. Foto on illustratiivne.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Perearst Sergey Saadi leiab, et mitmed probleemid laheneksid kui arst jagaks patsientidele nõu video teel.

Olen olnud samasuguses olukorras nagu eilses Postimehes (vt Hanneli Rudi «Riiklik sunnitöö», PM 30.10) kirjeldati. Minu puhul oli tulemuseks see, et loobusin olemast nimistuga perearst. Kuid kas arstide loobumine tööst on õige lahendus probleemile? Eelmisel aastal seisin sama murekoha ees – kas pakkuda ebakvaliteetset teenust või valida loobumine.

2017. aastal oli minu nimistus peaaegu 2000 patsienti. Isegi kahe õega töötades oli see tõsine väljakutse. Praksise juures pole oluline ainult patsient vastu võtta, vaid ka vormistada kõik vajalikud dokumendid, mis teda ja kogu nimistut puudutavad – statistilised andmed, saatekirjad, tõendid. Selleks ja ka muuks tööks (töö personaliga, majandus ja asjaajamine jne) on ette nähtud eraldi aeg pärast vastuvõttu. Iseenesest kõik justkui peaks toimima, kuid probleem tekib siis, kui patsiente on mõnel perioodil rohkem ja vastuvõtt pikeneb. Millal peaks sel juhul arst tegelema dokumentatsiooniga?

Minu suurim küsimus ongi, miks pole perearstidel valikuvõimalust? Igal inimesel on õigus endale perearsti valida, aga ka perearstil peab olema õigus oma töökoormust reguleerida ja rõõmsalt tööl käia. Seda selleks, et patsiendile saaks tagada parima kvaliteediga arstiabi ning arsti, kellel on tema jaoks päriselt aega.

Eriti teravaks muutub olukord külmal hooajal, mis kestab meil ligikaudu 7–8 kuud. Sel juhul võib terve vastuvõtt koosneda ainult külmetushaigetega, kuid teiste hädadega patsiendid ju kuhugi ei kao ja nendegi jaoks tuleb olemas olla. Pead tegema arstina valiku – kas teed tööd kiiremini kehvema kvaliteediga ning üritad minna koju õigel ajal või keskendud igale patsiendile ja viibid tööl hommikust õhtuni, sageli ka nädalavahetusel, et kogu töö saaks tehtud. Seetõttu mõistan perearste, kes on pigem valmis tasuma trahvi, aga ei võta oma nimistut maksimumini täis.

Paljudes riikides, ka juba Eestis, üritatakse lahendada arstiabi kättesaadavust uute innovatiivsete lahendustega. Algul olid telefonikonsultatsioonid, siis lisandus arsti ja patsiendi vahel suhtlemise kanaliks e-post, viimaseks arenguks on telemeditsiin. See tagab sarnase arstiabi kvaliteedi nagu saab n-ö klassikaliselt arsti külastades. Olen kindel, et see on üks võimalus lahendada murekohti. Ka Postimehe artiklis kirjeldatud vanaproua mure oleks saanud leevendada sellega, et samal ajal, kui ta otsib endale perearsti, saanuks teda aidata läbi telemeditsiini teenuse.

Videokonsultatsiooni saamiseks ei pea patsient füüsiliselt arsti juures käima ega toru otsas rippuma, oodates, kuni pereõde või perearst saaks temaga rääkida. Samas saab videokonsultatsiooni käigus teha kõike seda, mida n-ö tavapäraselt arsti juures käies. Näiteks vormistada tõendeid digitaalses vormis, teha saatekirju. Videokonsultatsioon annab täieliku ülevaate patsiendi tervisest, sest meditsiinitöötajatel (õdedel, arstidel) on olemas ligipääs terviseinfosüsteemi, kust saab eelnevat meditsiinilist informatsiooni patsiendi kohta, uuringute vastuseid, eelnevalt väljastatud retsepte.

Tehnoloogiad võimaldavad tasandada ka arstide graafikuid. Näiteks need arstid, kes parasjagu on vabad (nt väiksemate nimistute omanikud), saaksid teenindada ka patsiente kaugemalt. Samuti aitaks paindlikum töögraafik, sh kaugteenindamine, tuua turule neid perearste, kes hetkel loobuvad nimistu pidamisest.

Telemeditsiiniteenuse puhul on patsiendil vastas arst, kes saab hinnata tema murekohti ning kriitilistel olukordadel suunata teda EMOsse või hoopis kirjutada olukorra leevendamiseks välja ravimi. Olles töötanud nii Viimsi-Pirita perearstina kui ka minudoc.ee platvormil konsulteeriva arstina, saan kinnitada, et väga suur osa muredest on lahendatavad personaliseeritud videokonsultatsiooni teel. Samuti on see üks lahendus sellele, et lahendada perearstide kättesaadavuse probleeme patsiendi jaoks.