Globaliseeruval kõrgharidusmaastikul tuleb kindlustada eestikeelse kõrghariduse jätkumine. Erialad, mida rahastatakse rahvusteaduste professuuride meetmete kaudu, peavad tagama eestikeelse kõrghariduse kõigil haridusastmetel, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi üliõpilane Dauri Kivipuur.

Lugesin hiljuti artiklit, kus hariduse elutöö preemia saanud emeriitprofessor Ülo Vooglaid peab meie koolivõrgu nõrgimaks lüliks ülikoole, sest seal surutakse eesti keelt nurka, mis tema hinnangul võrdub riigireetmisega.

Samuti on keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk kirjutanud, et Eesti keelepoliitika peab tagama selle, et ühtki eluvaldkonda ei ähvardaks võõrkeelestumine ning et rahvastevaheliseks suhtluskeeleks Eestis ei ole inglise, vaid ikka eesti keel.

Need seisukohad on taas veidi põhjalikumalt mõtlema pannud Eesti haridussüsteemile, selle väljakutsetele ja kitsaskohtadele ning seda just seepärast, et siinkohal on vaja selgeid otsuseid ja kindlat visiooni.

Suve alguses tuli Eesti Rakendusuuringute Keskuselt Centar välja uuring, mis käsitles õppekeelt Eesti kõrghariduses. Uuringu eesmärk oli selgitada praegust õppekeelte olukorda ning välja selgitada, mis on ülikoolide visioon õppekeele osas.

Kokkuvõtlikult võib uuringu põhjal öelda, et ingliskeelsete õppekavade kasvu ei peeta ülikoolide perspektiivist problemaatiliseks ning ülikoolide tulevikuvisioon rajaneb eeldusel, et ingliskeelse õppe maht kasvab. Toodi välja ka, et vajadus on säilitada vähemalt esimese astme haridus eestikeelsena, kuid samas nenditi, et erialaterminoloogia eluspüsimiseks ja edasiarendamiseks peab eestikeelne õpe olema võimalik kõigil õppeastmetel.

Ei tohiks tekkida küsimustki, kas eesti keel Eesti ülikoolis, või üldse Eesti haridussüsteemis, on vajalik. Jah, on. Ilma oma keele ja kultuurita pole sellel iseseisval riigil, mille säilimise nimel ajaloos niivõrd palju pingutatud on, üldse mõtet. 1905. aastal olevat Jaan Tõnisson Tartu Ülikoolis põrutanud rusikaga lauale ja öelnud välistudengitele, et see on meie, mitte teie ülikool.

Loomulikult on väga hea, et välistudengid on üles leidnud Eesti ülikoolid ning kahtlemata peavad ülikoolid arenema mõlemas suunas – arendama nii eesti- kui ka ingliskeelset õpet. Eesti ülikoolidesse mahub palju keeli ning kindlasti ei taha ma öelda, et peaksime tõrjuma eemale rahvusvahelise koostöö ehk professorid ja tudengid, kes eesti keelt ei oska. Kuid see keel, mis Eesti ülikoolis peab jääma, on kindlasti eesti keel. Eesmärk on see, et ükski eriala täielikult ei võõrkeelestuks.

Nagu näiteks ei ole enam Tartu Ülikoolis võimalik õppida filosoofiat magistriastmes eesti keeles.

Vähem killustatust ja rohkem koostööd

Eelmises eesti keele arengukavas on kirjas, et kõrgharidus peab toetama muu hulgas eesti erialakeele ja akadeemilise väljendusoskuse õpetamist, siis selle eesmärgiga uues strateegias ei tegeleta. Seega uues strateegias õppekeelega ei tegeleta üldse.

Keel on alates põhiseadusest ja keeleseadusest midagi, mis läbib kõike, kõiki eluvaldkondi, ning ei ole võimalik rääkida enam eesti keele arengukavast ega eesti keele strateegiast, kui me ei vaata kõiki eluvaldkondi. Muutused on toimunud ka kõrghariduse strateegiates, uues strateegias räägitakse rahvusvahelistumisest, aga eesti keele säilimisest õpetuskeelena ei ole sõnagi. Keel on kõrvaline ka elukestva õppe strateegias. Need on nüüd need strateegiad, mis tegelevad kõrgharidusega. Kui keelestrateegia tegeleb ainult keelega, keele õpetusega või keele maine küsimustega, siis see on väga lühinägelik. Keel on see, mis meid ümbritseb ning tema kestlikkuse säilitamiseks on oluline tema kasutamine.

Siinkohal on vaja kiireid ja radikaalseid poliitilisel tasemel otsuseid, et rääkida läbi riigi keelepõhimõtted. Mõelda, mis on eesti riigi eesmärk ning mis on Eestile vajalik ja kasulik. Samuti tuleks hoolikamalt jälgida, et kõik uued loodavad riigi toimimiseks vajalikud strateegiad oleks omavahel kooskõlas, mitte et kõrgharidusstrateegia tegeleb kõrgharidusega ja keelestrateegia tegeleb ainult keelega, jättes kõrvale kõrghariduse ja vastupidi.

Eesti keelt ja kultuuri hoides saame olla eestlased

Keeli on maailmas 7000 ringis ja iga paari kuu tagant mõni keel kaob. Eesti keelt selline saatus veel ei ähvarda, aga samas, kui keel kaotab mõne väga olulise kasutusvaldkonna, näiteks ei ole see keel enam kõrghariduse keel, siis järgmine küsimus tuleb gümnaasiumiõppuritelt ja üleüldse noortelt, et milleks nad peavad eesti keelt õppima ja milleks peavad eesti keeles õppima, kui tahaks minna ülikooli ja Eesti ülikool pakub õpet ainult inglise keeles.

Eesti unikaalsus on eestikeelne kõrgharidus. Eesti noorel on võimalik saada õpet alates alusharidusest lõpetades doktoriõppega. Kui rääkida iseseisva Eesti saja aasta suurimatest saavutustest kultuurivaldkonnas, siis on see asjaolu, et meil on emakeelne kõrgharidus ja emakeelne teadus.

Räägime lõpuks lahti selle keele küsimuse. Eesti haridussüsteemis tervikuna. Kas täielik üleminek eesti keelele peaks algama alusharidusest ning lõppema kõrgharidusega?

Räägime lahti, mida tähendab tasuta kõrgharidus eestikeelsetel õppekavadel.

Tunnistame ka seda, et Eesti maksumaksja maksab kinni tasuta kõrghariduse kõrval ka ingliskeelse kõrghariduse.

Eesti ülikoolide põhiline eesmärk peab olema koolitada Eesti ühiskonna jaoks kõrgharitud spetsialiste, aga tundub, et Eesti ülikoolide roll hakkab kujunema läbisõiduhooviks – koolitame inglise keeles teistest riikidest, aga ka Eestist tulnud tudengeid. Ning siit algavad või jätkuvad integratsiooniprobleemid. Alustades näiteks võimalustest tööturul.

Jagan täielikult keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski arvamust, et keelepoliitika ei ole ühe ministeeriumi, vaid kogu riigi asi. Selle eesmärgid peavad olema selged ning eesmärkide täitmiseks tuleb ette näha piisav ressurss, olgu need siis inimesed, kes oskavad, saavad ja tahavad eesti keelt hoida, kaitsta ja arendada, või raha, mis tuleks suunata ennekõike sinna, kus selle lisaväärtus on kõige suurem – haridussüsteemi ja noortele.