Vale

FOTO: Postimees

Kuula artiklit

Natsid ei olnud kiirteede usku, vaid pigem lõikasid juba Weimari vabariigi ajal langetatud otsustest propagandistlikku kasu, kirjutab ajaloolane Karsten Brüggemann.

Leida Hitleris head, see on traditsioon. Varem tegid seda sakslased, kes otsisid võimalust enda isiklik minevik puhtaks pesta («me ei teadnud mitte midagi», «alguses polnud kõik nii halb» jne), tänasel päeval püüab osa inimesi kogu riigi minevikku ilusaks rääkida. Paremradikaalse partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) üks juhte Alexander Gauland nimetas 12 aasta pikkust Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) diktatuuri «linnusitaks» Saksamaa tuhandeaastases ajaloos. Sellega murdis ta teadlikult vana liitvabariigi tabu ja käsitles kümneid miljoneid terrori-, holokausti- ja sõjaohvreid lihtsalt Saksamaa ajaloo paratamatute tsiviilohvritena.

Samasse mustrisse sobib ka EKRE liikme Kadri Vilba avaldus eelmisel nädalal veebisaates «Otse Postimehest», kus ta süütut nägu tehes pani proovile tsiviliseeritud ühiskonna põhialused. Milline oleks aga tema väite ajalooline analüüs?

Vilba seisukoht, et «Hitler pani Saksamaal teedeehituse käima», on vale juba selle poolest, et Adolf Hitler jätkas 1933. aastal üksnes Weimari vabariigi plaanide elluviimist, olles seejuures oma parteiga ennist nende vastu võidelnud. Öelda, et «tänu temale on Saksamaal väga tugev ja hea teedevõrgustik», vaatab esiteks mööda faktist, et kiirteed oleks ehitatud ka ilma Hitlerita. Teiseks on kolmekümnendatel aastatel ehitatud trassid vaid väike, täielikult ümberehitatud osa tänasest teedevõrgust.

Maanteede müüt püsib muuseas visalt ka teiste diktatuuridega seoses. Paari aasta eest küsis üks Vene ajaloolane Tallinna Ülikoolis toimunud konverentsil, miks baltimaalased Nõukogude võimu suhtes nii tänamatud on, kuigi see võim neile nii ilusad maanteed ehitas. Ühesõnaga: ehita maanteed, seeläbi andestatakse kõik sinu kuriteod.

Tõsi küll, Hitleri populaarsus Natsi-Saksamaal kasvas muu hulgas ka tänu kavalalt propaganda eesmärgil kasutatud kiirtee-ehitusele. Viimast tuleb aga vaadelda laiemas kontekstis. 1933. aasta kevadel seadis Hitler endale sihiks nelja aasta jooksul «saksa talunik viletsusest välja tirida» ja «jagu saada töötusest». Nii nagu kõik populistid (vaadakem tänast Itaaliat), andis Hitler suuri lubadusi, kuid ei öelnud, kuidas täpselt kavatseb need ellu viia.

Adolf Hitler kiirteel.

FOTO: SCANPIX

Neli aastat hiljem hämmastas Saksamaa «majandusime» kogu maailma: saavutatud oli täielik tööhõive ja esinesid märgid tööjõupuudusest – tõsi küll, sõjatööstuses. Talunikud võisid taas lootusrikkalt tulevikku vaadata – seda tänu ostu- ja hinnagarantiidele, riigipoolsetele toetustele ja võlakoorma leevendamisele.

Samal aja kui riik end selle kõige tõttu ülisuurtesse võlgadesse mässis ja riigimarga maailmaturust lahti sidus, viisid juba 1932. aastal tunda andud majanduse taastumise märgid, mida režiim oma poliitikaga võimendas, elanikkonna kaugenemiseni poliitikast. Järgnenud natsifitseerimise (toonases kõnepruugis «tasalülitamise»), üheparteisüsteemi ja juhikultuse kehtestamise, õigusriigi hävitamise, vabaduste piiramise ja vastaste järeleandmatute püüdluste mahasurumise tõrjus enamik inimesi oma teadvusest. «Edu» omistati füürerile, kelle diktatuuri see justkui õigustas.

Kiirteede ehitamist peetakse ikka veel ekslikult toonase majanduskasvu sümboliks ja kuvand «füüreri teedest» elab tänaseni. Kõigepealt ei olnud aga ainult autoliiklusele mõeldud teelõigud sugugi hobiarhitekt Hitleri hiilgav idee. Saksamaa esimesed kiirteed kavandati juba 1920. aastatel ning esimene neist avati Kölni linnapea Konrad Adenaueri poolt pidulikult 1932. aasta suvel. Sügavalt katoliiklik Adenauer, aastatel 1949 kuni 1963 liidukantsler, ei olnud natside sõber.

Kui Hitler 1933. aasta alguses kantsleriks sai, olid järgmised kiirteelõigud juba kavandamisel. Veel opositsioonis olles võttis tema partei jõuliselt sõna eksklusiivsete ja üksnes luksusiha rahuldavate teede vastaste ridades. Nüüd aga selgitas Hitler, et tulevikus näitab rahvuse jõudu raudteekilomeetrite asemel kiirteevõrgu pikkus. Ta lasi Adenaueri avatud kiirtee Kölnist Bonni alandada madalama järgu teeks, et saaks kiirteede plaani enda kontole kirjutada.

Konrad Adenauer.

FOTO: SCANPIX

Teise maailmasõja puhkedes 1939. aastal oli plaanitud 7000 kilomeetrist valmis vähem kui 4000. Pärast seda suunati teedeinsenerid okupeeritud aladele sildu ehitada. Samuti ei pea paika natsionaalsotsialistliku propaganda ülistatud müüt, et kiirteede ehitus vähendas töötute hulka. Kiirteedel ei töötanud kunagi rohkem kui 130 000 töölist, 1933. aasta kuue miljoni töötu juures ei olnud sellel numbril erilist kaalu.

Lisaks olid töötingimused talumatud – propagandistlikus võitluses «ratsionaliseerimishulluse» vastu tehti tööd käsitsi ja distsipliinirikkumise puhul ähvardas töölisi koonduslaager – ja palgad ääretult madalad. Kuni sõja puhkemiseni ei ületanud netopalk Saksamaal iialgi 1928. aasta taset.

Töötute arvu vähendati riigi poolt toetatud tööhõivemeetodeid kasutades, seda näiteks ehituse vallas, kõige enam aitasid sellele kaasa siiski taasrelvastumine, 1935. aastal kehtestatud kohustuslik tööteenistus ja sõjaväekohustus. Viimasega rikuti Versailles' rahulepingut.

Vähemalt esimestel aastatel sai riiklikust kulupoliitikast kasu ka riigi tsiviiltaristu – kogu raha ei läinud relvatööstusele. Olukord muutus aga hiljemalt aastal 1936, mil Natsi-Saksamaa püstitas nelja aasta plaaniga sihi saavutada sõjaline võimekus läbi majandusliku sõltumatuse ja relvastumise.

Ja kiirteed? Kas need olid algusest peale mõeldud vägede liigutamiseks? Retooriliselt ei jätnud režiim vähematki kahtlust, et teed on mõeldud kaitsesüsteemi «tuiksoonteks», osa kindraleid pidas aga siiski raudteesid olulisemaks ja kartis, et silmatorkavad kiirteed teevad vaenlase lenduritele orienteerumise lihtsamaks.

Sõjavangid Saksa kiirteel 1945. aasta märtsis.

FOTO: SCANPIX

Režiim kasutas kiirteesid laialdaselt ka kui motoriseeritud modernsuse esteetilist sümbolit. Elanikkonna tegelik motoriseerimine – rahvaauto «Volkswagen» – edenes aga visalt ja kiirteed olid tühjad. 1943. aasta augustist lubati seal sõita ka jalgratturitel.

Alates 1944. aasta märtsist toimunud taganemise käigus lasi Hitler taristu hävitada, eelkõige puudutas see kiirteesildu. Teid endid kasutasid Saksa armeest enam edasitungivad liitlasväed, kelle tankikolonnid sageli teekatte pealiskihti kahjustasid. Sõjajärgse ülesehitustöö käigus pärast 1945. aastat olid teetrassid liitvabariigi uue kiirteevõrgustiku aluseks.

Saksa keelest eesti keelde ümber pannud Bretty Sarapuu